Karate-Do Shotokai (KDS) on organisatsioon, mis on pühendunud karate-do harjutamisele ja õpetamisele, järgides ja jätkates karatemeister Mitsusuke Harada teed. Oleme avatud kõigile, kellel on tõeline huvi karate õppimise vastu ja loodame, et leiate siit leheküljelt kasulikku teavet ja lugemist, et õppida rohkem nii meie endi kui ka Shotokai karate ja treenimise stiili kohta.

KDSi asutas 1965. aastal Mitsusuke Harada, kes sai 1956.a väga kõrge vööastme, 5. dan’i, tänapäevase karate-do alusepanijalt Gichin Funakoshi’lt (o'sensei) isiklikult. Jätkates o'sensei algupärast traditsiooni, on 5. dan siiani KDS-i kõrgeim vööaste.

Karate on enesekaitsevorm, mis ei tugine relvade kasutamisele, vaid treenib ennast kaitsma, kasutades oma keha liikumist. Karate harjutamine teeb meid eelkõige kiiremaks, osavamaks ja tugevamaks nii füüsiselt kui ka vaimult, õpetab keskenduma ning aitab regulaarselt harjutades olla terve, liikuv ja tugev ka kõrges vanuses. Meie treeningmeetodid on põnevad, innovaatilised ja pidevas arengus. Keskendume liikumisele, ajastusele, distantsile ja terve oma keha kasutamisele ning arendame ennast regulaarselt karatelaagrites nii Eestis kui välisriikides.

Rohkem pilte ja tekste meie igapäevastest tegemistest leiate meie Facebooki lehelt Eesti Karate-Do Shotokai.

Kuna oma silm on kuningas, siis huvi korral tule uuri ise järele, mida me oma trennides teeme!

Karateka ehitab vaimu ja keha

Taivo Ruus, vandeadvokaat; "Postimees" 23.märts 2014

 

KDS karates harjutavad kõik kõigiga ja mingeid võrdsetest võrdsemate seisusi ei ole, võistlusi ei peeta ja medaleid ei jagata. Tänu sellele on ühise eesmärgi nimel tegutsejatest saanud sõpruskond, kes võtab suvisesse harjutuslaagrisse kaasa pere ja isegi lemmikloomad. 

Kui kusagil tuleb jutuks, et minu hobi on karate,  järgnevad sageli küsimused kivide lõhkumisest (kummaliste karjete saatel, muidugi!) või metsa langetamisest. Tegelikult pole see mingi lõhkumine, vaid hoopis ehitamine. Sõna otseses mõttes ehitad sa oma vaimu ja keha, ja mida rohkem seda teed, seda rohkem sellest aru saad.

Shotokai karate

Olin otsinud karatet alates 80ndatest, mil see oli nii-öelda moeasi, samas miskipärast keelatud. 2000ndate alguses jõudsin pärast mitmeid eksirännakuid ja pettumusi Eesti Karate-do Shotokai (KDS) klubini. Nende lähenemine karatele, selle harjutamisele ja elule üldse hakkas mulle kohe meeldima! Juba see, et kõik klubiliikmed olid sõltumata vanusest, harjutuskogemusest, soost, ametist jm näitajatest esimesest hetkest abivalmis ja sõbralikud.

Ja nii on see ka jäänud. Algajat, olgu ta 14 või 44, võetakse kohe algusest peale nagu vana sõpra, teda toetatakse ja aidatakse, «vanad tegijad» vastutavad ühiselt tema edasijõudmise eest. Kõik harjutavad võrdselt kõigiga ja mingeid võrdsetest võrdsemate seisusi ei ole. Võistlusi ei peeta ja medaleid ei jagata. Mingisuguseid eksameid, rääkimata tasulistest, pole olemas. Nii välditakse tarbetut rivaliteeti ja pingeid. Küll aga on olemas rasked füüsilised harjutused, higised gi’d (valge karateülikond) ja tore sõpruskond.

Mis mind karate juures jätkuvalt võlub, on samastumine. Sa harjutad olema partneriga koos, et teda mõista ja õigel hetkel õigesti reageerida. Sa harjutad jääma rahulikuks ja vältima paanikat. Sa pead harjutama rünnakut ja tõrjet nii reaalselt kui vähegi võimalik. Sa pead pakkuma partnerile tõsise rünnaku, et tal oleks, mida tõrjuda. Selle kõige juures pead olema väga tähelepanelik, et ajastada oma kaitse või rünnak õigel hetkel – ja see ongi selle asja vaimne pool. Sa pead sõna otseses mõttes partneriga suhtlema, et tema rünnakut õigel ajal märgata – õige aeg on hetk enne seda, kui ta üldse sinu suunas oma rünnakut alustab. Muidugi ei oska algajad seda kohe, kuid alustada tuleb ikkagi algusest. Visa harjutamisega saab raskustest peagi üle. Kui juhendaja nõuandeid kuulata, ei saa asju õigesti tehes ka keegi viga. Ja kive purustama ju ei pea.

Sellise harjutamise eesmärk on osata karated kui võitluskunsti nii, et seda ei oleks mitte kunagi vaja väljaspool dojo’t (harjutusruum) rakendada. Eesmärk on saada aru ja osata käituda nii, et mis tahes konflikti korral oleks võimalik rahumeelne lahendus. Õpime ja harjutame oskust jääda ohu korral rahulikuks ja anda ründajale kogu oma olekuga mõista, et vägivald on tulutu.

Karatelaagrid

Meie oma klubis püüdleme karate ülima eesmärgi poole kaks-kolm korda nädalas toimuvates treeningutes ja umbes kord kuus laagrites. Sage ja regulaarne koostegutsemine ehk koos valatud higi, veri ja pisarad on muutnud meid headeks sõpradeks. Lähedaseks saavad ka harjutajate perekonnad. Näiteks igasuvisesse «metsikusse laagrisse», mida korraldatakse võimalikult tsivilisatsioonikauges paigas mõne veekogu lähedal, tullakse koos peredega, ja seal jätkub tegevust kõigile. Kaasa võetakse lapsed ja isegi lemmikloomad, trenni tehakse käepärasel pinnasel, olgu selleks siis liivarand või heinamaa. Tõsisele karate harjutamisele lisanduvad võrkpallivõistlus, minitriatlon või mõni muu kogu seltskonnale jõukohane sportlik tegevus, õhtud lõppevad ühise pillimängu ja tantsuga.

Kõige selle tulemusena on harjutajate pered mõistnud, et elu oluliseks osaks saanud treeningrutiini segada pole mõtet. Trenniõhtuteks teatripileteid ei osteta ning sünnipäevade pidamised seatakse laagrite järgi. Üks usin inglasest harjutaja pidas koguni pulmi neljapäeval, sest reedel algas ju laager.

Nii ma tunnengi, et just karate­elu on see päris elu – elu, mis sisaldab endas lisaks tööle ja pereelule veel sporti, sõpru, muusikat ja takkapihta omapärast silmaringi avardavat karateturismi. Nimelt toimuvad laagrid muu hulgas ka välismaal, ning lisaks näiteks Soomele ja Poolale oleme käinud isegi USAs, kus KDSi laadis karated harjutatakse muide peaasjalikult mormoonide hulgas. Harjutasime seal tavapäraselt kaks korda päevas ja käisime vahepeal mägedes suusatamas. Ameeriklased ei suutnud ära imestada, kuidas me nii palju suudame, ja leidsid lõpuks, et peavad ka ise rohkem suusatama hakkama.   

Kord aastas toimub aga justkui palverännak Inglismaale Canteburysse Kenti ülikooli, kus harjutame kaks korda kolm tundi päevas, ja nii kuus päeva jutti. Selle võrdlemisi väsitava laagri lõpp on traditsiooniliselt ehtinglaslik. Nimelt peab piduliku õhtusöögi tarvis vedama koos ülejäänud pagasi moodustavate gi’dega kaasa tumeda ülikonna, mida läheb vaja harfi ja flöödi saatel einestamiseks umbes-täpselt kahe tunni vältel. Seejärel võib end uuesti ümber- või taaskehastada ja tähistada järjekordse suvekooli läbimist hommikuni.

Vöö värv ja gradueerimine

Minnes nüüd tagasi kivide purustamise juurde, siis lisaks sellele küsitakse sageli vöö kohta – et milline ta sul on? Mina vastan tavaliselt, et mul on Adidase märgiga vöö, väga tugevasti läbi õmmeldud ja peab kaua vastu.

Tegelikult on erivärvilised vööd KDSi klubides harjutajatel olemas küll, aga gradueerimine ehk järgmise vööastme omistamine on pideva arengu loomulik tulemus, millest kedagi kunagi ette ei hoiatata ja mis ei sõltu mõne võistluse tulemustest. Ühe järjekordse laagri järel lihtsalt teatatakse, et oled jõudnud järgmisele tasemele, surutakse kätt ja ongi kõik. Tagajärjed edutatud harjutajale, sh tema rahakotile, saabuvad õhtuse sotsialiseerumise käigus mõnes pubis, kus on viisakas pakkuda kaasharjutajatele toidu kõrvale viskit.

Nii et igal harjutajal on täiesti olemas tema taset tähistavat värvi vöö, aga selle põhiline funktsioon on otsida rahvusvahelises laagris endaga võrdne harjutaja. Igapäevaelus võib aga hoopis olulisemaks osutuda selle kostüümiosa praktiline (kõrval)väärtus. Näiteks kui järjekordse harjutuse järel oli vaja klubijuhi dojo juures paigaldada üle oja purde ehitamiseks kaks eriti jämedat palki, leidsid harjutajate vööd rakendust koormarihmadena. Teine kord jälle tahtis üks klubikaaslane pärast trenni kala püüda ja selleks tuli tal üle tiigi võrk vedada, kui see aga lühikeseks osutus, sobis vöö väga hästi võrgunööri pikenduseks. Kas vöö oli valge, pruun või must, ei omanud mingit tähtsust...  

Karate kasutamine väljaspool treeningsaali

Veel kiputakse karateharjutajalt küsima, kas ta on oma oskusi kunagi rakendanud ka. No niimoodi päriselt, füüsilises konfliktis? Mina ei ole. Kõige selle harjutamise kõrvalt lihtsalt ei jää aega kahtlastes kohtades ringi töllerdada ja seiklusi otsida – ja ma olen selle üle väga õnnelik. Kui meelde tuletame, siis konflikti vältimine ju ongi harjutamise eesmärk.

Kuninganna nimetas Briti Impeeriumi Ordu liikmeks

Karate-do Shotokai (KDS) asutas 1965. aastal Mitsusuke Harada. Kai tähendab jaapani keeles meetodit või ka gruppi, Shotokai seega Shoto meetodit või Shoto gruppi.
Kuninganna Elizabeth II nimetas 1928. aastal Mandžuurias sündinud, Walesis elava Harada 2007. aastal Briti Impeeriumi Ordu liikmeks tema teenete eest karate edendamisel. Harada on pühendanud karatele kogu elu, otsides täiuslikku rünnakut ja täiuslikku tõrjet. Äärmiselt vitaalne vanahärra väisab vähemalt kord aastas ka Eestit, tõmbab siin gi selga ja jagab õpilastele dojo’s näpunäiteid. Pärast võtab ühiselt kõikidega lõuna- või õhtusööki, naudib Guinnessi õlut või Remi Martini konjakit ja pajatab lugusid möödunud aegadest.

Väldivad konflikti: harjutamise eesmärk on osata karatet kui võitluskunsti nii, et seda ei oleks mitte kunagi vaja väljaspool treeningruumi rakendada. Ründaja peab juba rünnatava olekust aru saama, et vägivald on tulutu.

FOTO: Mihkel Maripuu

 

Algupärane lähenemine rõhub isiklikule arengule

Eleri Lõhmus, reporter, "Valgamaalane", 24.september 2013

Karate on ilmselt igale spordisõbrale tuttav mõiste. Küll aga jääb esmapilgul võõramaks karate-do shotokai, mida võib defineerida kui algupärast lähenemist karatele, kus võitlemisest ja võistlemisest tähtsam on harrastaja vaimne ja füüsiline areng.

Pühajärve põhikooli saalis toimunud laagri muutis karate harrastajatele eriliseks sensei Mitsusuke Harada kohalviibimine. Kolm aastat tagasi Otepääl karateklubi asutanud Priit Jaagant ütles, et esmakordselt käis sensei (jaapani keeles õpetaja) Eestis 2002. aastal. Nüüdseks on karate-do shotokai harrastajate õpetaja käinud Eestis juba üle kümne aasta, esimestel aastatel suisa mitu korda aastas.

Siinkohal olgu mainitud, et kuigi karatestiile on mitu, peame edaspidi mõiste «karate» all enamasti siiski silmas karate-do shotokaid.

Sensei sõnutsi olid tänavu sügisel Pühajärvel läbi viidud treeningud väga head. «Veetsin siin väga meeldivalt aega.» Tema arvates on üsna üllatav, et nii paljud inimesed väljaspool Jaapanit on enda jaoks karate avastanud. «Ma ei oleks osanud oodatagi, et nii paljud inimesed minu ideed omaks võtavad.»

Sensei hinnangul läheb Eesti karatekadel väga hästi. Priit Jaagant tõi välja, et siinmail on kolm klubi, kus aktiivselt harjutab umbes 50 inimest. «Keskmine klubi suurus on 15–20 inimest ja Tallinna klubi on Eestis kõige suurem. Rühmades üle maailma, mis tavaliselt koos käivad, ongi 15–20 inimest.»

Sensei Mitsusuke Harada (keskel) jagas laagris näpunäited, kuidas harjutusi veelgi täpsemalt sooritada. Nagu ta Valgamaalasele ütles, on talle üllatus, et nii paljud inimesed tema ideed omaks võtavad. FOTO: Eleri Lõhmus/Valgamaalane

Kuidas kontrollida keha ja lihaseid?

Tema sõnul on karates alati palju õppida. «Pidevalt on tunne, et kuidas saab olla, et mõni lihtne asi ei tule välja. Kuidas saab olla, et ei saa aru, millal partner ründab? Kuidas saab olla, et ei saa õigel ajal eest ära mindud? Kuidas saab olla, et ennast ei suuda kontrollida?»

 

Ühe võitluskunsti tee Pühajärve Põhikooli

Triin Kurrikoff;   "Otepää Teataja"  9.august, 13.september ja 27.september 2013.a

 

"Kord tuli mees võitluskunsti õpetaja juurde ja soovis temaga oma oskuste proovilepanemiseks võidelda. Sekund hiljem leidis ta end juba pikali põrandalt. Seejärel võttis õpetaja paberitüki ning soovitas mehel püüda see tema käest kätte saada. Seda üritades heideti mees jälle hetkega eemale, ilma et ta oleks isegi tundnud mingit füüsilist kontakti"...

Sarnaseid võitluskunstide meistrite kohta käivaid lugusid on palju. Ehkki neis peaosi mängivate meistrite võitluskunstide stiil võib olla erinev, lõppevad neile suunatud rünnakud tihtipeale üsna sarnaselt eeloleva jutukesega. See ongi põhjuseks, miks võitluskunste võrreldakse mäega - kuigi tee algus võib olla erinev, on mäe tipp ehk lõpptulemus sageli sarnane. 

Kohtumine võitluskunstide meistriga

Üks tee võitluskunstide mäe tippu on läbi karate, mille tõi eelmise sajandi alguses laiema avalikkus ette "kaasaegse karate isaks" nimetatud Gichin Funakoshi. Tema ühed parimad õpilased oma poja kõrval olid Shigeru Egami ja Tadao Okuyama. Viimane elas paar aastat oma elust askeetlikult Tokyo lähedal mägedes, jälgides oma võitluskunstitehnikate parandamiseks loodust, metsloomade käitumist, kalu mägijõgedes. Ellu jäämiseks toitus ta taimedest valmistatud supist ja küttis linde ning ei kohtunud mitte kellegi teise kui sõbra Egamiga, kellega ta koos karated harjutas. Mägedest naasnuna sai ta karate harjutamise eesmärgil kokku Egami õpilasega, kes oli nädalate kaupa kohtumiseks valmistunud - töötanud välja stsenaariume, leiutanud strateegiaid ja kõvasti treeninud. Sellest hoolimata oli nende võitlus läbi vaid hetkega. 

"Ma võin ausalt öelda, et ei ole kunagi näinud kedagi nii kiiresti liikuvat. See ei olnud loomulik inimreageering. Ma tundsin õhku liikuvat, nagu külma puhangut, mis saatis mööda mu selgroogu alla värinaid kui tema peopesa peatus otse minu näo ees. See jõu ülekandumine oli uskumatu, " kirjeldab meistriga kohtunu. Okuyamast oli lausa kiiranud sügavust, jõudu ja vibratsiooni, nagu suurest minevikusõdalasest. 

Kõlab nagu legend iidsetest aegades? Ometi on ühenduslüli selliste uskumatute lugude ja praeguse hetkega täiesti olemas.

Shotokai karate looja Mitsusuke Harada

Harjutaja, kes eelpoolkirjeldatud kohtumisest pajatas, on tänaseks ülemaailmse Shotokai-karate organisatsiooni loonud karateõpetaja Mitsusuke Harada, kelle treeningpartnerite ja õpetajate seas olid nii eespool mainitud Gichin Funakoshi, Gichin Funakoshi poeg Yoshitaka, Okuyama, Egami jpt.

Nüüdseks on Haradal karate harjutamise ja õpetamise kogemust rohkem kui pool sajandit ning kogu selle aja on ta harjutanud eesmärgiga jõuda Okuyama tasemeni, kelle üleolekut kõikidest teistest karatemeistritest on tunnistanud ka paljud tema kaasaegsed. 

Meisterlikkus

Ehkki esimeses osas kirjeldasime kaugel Jaapanis kogetud imestamapanevat lugu võitluskunsti vallas, on juhtumit kirjeldanud karateõpetaja Harada elu näidanud, et koht pole taoliste sündmuste toimumiseks üldsegi määrav. Sama võib juhtuda ka Euroopas, keset igapäevast linnakära, pealtnäha tavaliste inimestega. Nimelt pidi Harada pärast aastate möödumist ja juba Euroopaski tuntud ning hinnatud karateõpetajaks saamist kord Suurbritannia Kuninglikus balletikoolis juhendama tantsijaid, kelle etteastesse sooviti lisada võitluskunsti elemente. 

Õpetajat hämmastas, kui kiiresti üks pisikest kasvu, kuid väga tugev baleriin liigutused ja tehnikad selgeks sai - kiiremini kui ükskõik milline karateka, keda ta kunagi õpetanud oli. Harada oli neiule näidanud lühikest võitlusstsenaariumit, millest pidi saama etteaste osa. Seepeale "ründas" tüdruk õpetatu harjutamise eesmärgil oma partnerit, keda ta vaevalt puudutas. Ometi lendas mees mitu meetrit tahapoole. Viimane kord oli Harada midagi sellist näinud aikido looja Morihei Ueshiba puhul, kes pea 70-aastasena noort, innukat ja kogenud karatekat mööda tuba ringi lennutas, viimast isegi puudutamata. "Kui ühte tehnikat tõeliselt mõistetakse, piisab teiste tehnikate olemuse adumiseks ainult nende vaatlemisest ning ollakse võimeline neid lühikese ajaga järele tegema," on karatemeister Gichin Funakoshi öelnud. Oma erialal professionaalsuse saavutamine aitas baleriinil ka karate tehnikaid pea hetkega mõista. Kuid kuidas meisterlikkus saavutada? Midagi müstilist selles ei ole. Igal elualal on see võimalik ainult peale pikaaegset, pühendunud ja intensiivset harjutamist.

Karate-Do Shotokai

Harada on kaheldamatult harjutanud nii pikaaegselt, pühendunult kui ka intensiivselt, alustades karate harjutamist aastal 1943 ehk 70 aastat tagasi. Selle aja jooksul jõudis ta rajada esimese karateklubi Lõuna-Ameerikas ning alates aastast 1963 tutvustada ja arendada karated Euroopas ja hiljem ka mujal maailmas: Prantsusmaal, Belgias, Suurbritannias, Soomes, Poolas, Saksamaal, Hispaanias, Iisraelis, Marokos, USAs, Kanadas. Tänaseks on ta loonud organisatsiooni, mille ülemaailmne liikmete arv ulatub sadade inimesteni.

Oma karateõpetuses pole ta jäänud jäigalt kordama kunagi nähtut-kuuldut, vaid on vastavalt oma õpetajate soovidele püüdnud karated pidevalt edasi arendada. Eelmises peatükis mainisime, et kui paljude kaasaegsete hulgas parimaks karatekaks peetav Tadao Okuyama üksinda mägedes elas, veetis ta mäestikujõekestes kalu vaadeldes tunde. Kärestikulises mäestikujões hakkamasaamiseks peavad kalad jõe "käitumisega" väga hästi kohanduma - lausa jõega üheks saama. Sarnaselt peab võitluskunsti harjutaja väga hästi tundma ja mõistma oma partneri liikumist ja kehakeelt ning sellega sünkroniseeruma - see on üks eesmärk, mille saavutamise poole ja mille parema õpetamise nimel on Harada aastakümneid harjutusi välja mõelnud ja täiustanud. 

Karate-Do Shotokai jõudmine Eestisse

Nüüdseks on aastakümnete jooksul Harada poolt edasiarendatud karate stiili olnud võimalik juba üle kahe aasta harjutada ka Pühajärve Põhikoolis. Kuid kuidas see kõik Eestis üldse alguse sai? Selle aastatuhande alguses kutsuti Eestisse legendaarsete karatekadega koos harjutanud Harada parimad õpilased Soomest. Pärast seda algas tihe koostöö Soome ja Eesti karateharrastajate vahel ning mõne aasta möödudes, peale Eesti harjutajate tõsiste kavatsuste nägemist, tuli laagrit läbi viima ka Harada ise. 

Eesti organisatsiooni peainstruktoriks valis Harada Teet Ilvese, kes oli karated harjutanud juba paarkümmend aastat ja jõudnud ka ühe teise karatestiili musta vöö teise astmeni. Küllap muuhulgas tänu sellele ja teistele elu jooksul harrastatud aladele, näiteks iluuisutamine ja rahvatants, on Teet praeguseks jõudnud Karate-Do Shotokai kõrgeima tasemeni, 5.danini. Sellise taseme on saavutanud vaid kümmekond inimest.

Karate-Do Shotokai Pühajärve Põhikoolis

Pühajärve Põhikoolis tegutseva Otepää klubi loonud Priit Jaagant on praeguseks (s.t artikli kirjutamise ajaks aastal 2013) jõudnud 3.danini, mis märgib samuti, et tal on karates märkimisväärselt head oskused (Karate-Do Shotokai kõrgeima taseme, 5.dani saavutas Priit Jaagant aastal 2017). Enne oma klubi loomist harjutas Priit kümme aastat Teet llvese ja Tallinna karateklubi kaaslastega ning mitte ainult Eestis, vaid ka kümnetes laagrites Soomes, Suurbritannias ja mujalgi.

"Karate on huvitav ja minu jaoks üks enesearendamise viise. On õpetanud kehamehaanikat tunnetama, arendanud koordinatsiooni ja tugevdanud keha. Üks igati raske ja põnev ala, mille põhimõtete omandamine tekitab minus nö. sõltuvust," ütleb üks trenniskäija. Ning kui Eesti harjutajad pole just minemas välismaale oma oskuseid täiendama, tulevad kogemuste jagajad ise siia.

Mõned nädalad tagasi käis Harada koos ühe oma parima õpilasega Pühajärve Põhikoolis. Vastu oli neid võtmas kümmekond harjutajat Otepää klubist, lisaks kümned teistest Eesti klubidest ning kaasharjutajad kaugemaltki.

Mis neid küll selle põneva ala juurde on toonud või jätnud? "Miks harjutan, seda küsin endalt sageli, kui parasjagu ei harjuta. Kui aga harjutamiseks läheb, siis enam ei küsi. Siis on selline tunne, et harjutamine on inimese loomulik olek. Siis küsin, et miks ma peale harjutamise veel midagi muud teen, tööd näiteks," arvab üks Eesti karateka. Harjutamiseks inspiratsiooni lisamiseks toimuski kokkusaamine legendaarse karatekaga alles hiljuti siinsamas, Pühajärve Põhikoolis...