Sensei elulugu

Sensei Mitsusuke Harada sündis 1928 aastal. Karate õpinguid alustas ta 1943. aastal Tokyos, kuulsas Shotokan'i dojo's, kus teda õpetasid legendaarsed meistrid Motonobu Hironishi, Wado Uemura ja Yoshiaki Hayashi. Harada on üks veel elavatest õpetajatest, kes on treeninud Yoshitaka Funakoshi käe all. Pärast Shotokan'i dojo purunemist sõja käigus, harjutas Harada Gichin Funakoshi isikliku õpilasena. Waseda ülikooli astumise järel jätkas ta Funakoshi juures treenimist ning sai õpetust ka sellistelt suurtelt karate õpetajatelt, nagu Hiroshi Noguchi, Toshio Kamata ja Tadao Okuyama. Enne kui Harada sai Shigeru Egami isiklikuks õpilaseks, treenis ta koos oma lähedase sõbra, Tsutomu Oshimaga. Selline õpetajatering on erakordne ja ainulaadne. 1955. aastal viis sensei Harada karate Brasiiliasse. Samal aastal sai ta õpetaja Gichin Funakoshilt 5. dan'i. Aastal 1963 reisis Harada Euroopasse, õpetas Prantsusmaal ja Belgias ning oli esimene jaapanlasest karateinstruktor, kes asus alaliselt Suurbritanniasse elama. Hetkel on Mitsusuke Harada Karate-Do Shotokai organisatsiooni peaõpetaja ning õpetab karated Suurbritannias, Euroopas, Skandinaavias ja Põhja-Ameerikas. Sensei praktiseerib ka praeguses vanuses jätkuvalt karate-do'd.

Shotokani õpilane

Ajal, kui 15-aastane poisike astus 1943.aastal Zoshigayas Shotokani dojo'sse, oli Gichin Funakoshi Shotokani liikumise vaieldamatu juht. Juba pärast oma esimest treeningut oli teismeline karatest sisse võetud. Tema nimi oli Mitsusuke Harada. Tolle esimese treeningu läbiviijaks oli aukartustäratav 4. dan meister Genshin Hironishi. Sel perioodil instrueerisid teiste kuulsate nimedena veel meister Wado Umera ja Yoshiaki Hayashi. Treeningud sisaldasid algselt kata´t, kihon´i, kumite´d ja ten-no kata´t. Shotokani dojo oli esimesena sihipäraselt treeninguteks ehitatud hoone Jaapanis. Raha selleks olid kogunud O´Sensei õpilased, kes end varsti hakkasid hüüdma Shotokai´ ('Shoto rühm'). Sel ajal oli Jaapan sõjas. Õhtustel treeningutel hoiti kardinad akende ees ning tuled kustutatud, juhuks, kui peaks toimuma õhurünnak. Treeningutel Shotokanis nägi Harada esmakordselt legendaarset Yoshitaka Funakoshi´t. Kuuldused Waka Sensei tulekust olid kohal muidugi enne tema saabumist. Yoshitaka oli Gichin Funakoshi kolmas poeg. Too oli pärast meister Takeshi Shimoda äkilist surma üle võtnud Shotokani peainstruktori/assistendi ülesanded. Yoshitakale oli Butokukai'st omistatud Renshi järk. Ta elas kogu perega dojo vahetus läheduses. Harada sõnade järgi noore Sensei saali sisenedes õhk muutus ja sai 'laetud energiast'. Sensei oli oma võimete poolest kuulus. Tol ajal oli ta 36-aastane ning 165 cm pikk, oma isast jässakam ning kandis siilisoengut. Yoshitakal oli tavaks esitada väljakutse igale mustale vööle ning seista vastu igale rünnakule sügavas fudo-dachi asendis, avatud peopesad vastase poole suunatud. Ka oli ta osav bokkeni ja bo´ga. Õnnetuseks suri Yoshitaka 1954. a. kopsugangreeni, kuigi oli pealtnäha paistnud terve ja tugev. See sündmus oli tohutuks tagasilöögiks Shotokani arengus, kuna Yoshitaka oli olnud isiksus, kes oli alati täiustanud oma isa õpetust ja kes oli silma paistnud innovatiivsuse, paindlikkuse ja loomingulisusega. 29. aprilli (1945.a.) varajaste hommikutundide õhurünnakus hävis tules Shotokani dojo. Mõni aeg pärast seda tragöödiat kirjutas Harada Gichin Funakoshile, avaldades soovi treeninguid jätkata. O´Sensei, kes parajasti elas oma vanima poja Yoshishide´ga Tokyos Koishikawa´s, vastas Harada kirjale, ning kutsus teda eraviisiliselt treenima oma poja majja.

Ülikooli päevil

Astudes 1948.a mõjukasse Waseda ülikooli (nagu ta isagi omal ajal) omandama bakalaureuse kraadi majanduses, jätkas Harada treeninguid Waseda klubis. Pärast mainimist, et oli treeninud Shotokanis, muutus ta 'märgitud meheks', kuna iga must vöö tahtis tema võimeid proovile panna. Wasedas treenides osales Harada ka treeninglaagrites ja nädalastel kursustel. Algselt oli õpetajaks meister Toshio Kamata (Watanabe). Harada kõrval oli Wasedas ka teinegi õpilane, kes varsti tuntuks pidi saama - selleks oli Tsutomu Ohshima. Harada tavatses sageli meister Funakoshi't taksoga Waseda dojo´sse eskortida, et too saaks seal treeninguid läbi viia. 1. mail 1949. a., kui moodustati Nipponi Karate Kyokai (JKA), palus dojo ülem Joji Takeda Haradat tuua Gichin Funakoshi Iomiuri Shimbumi halli. Kohtumise eestvedajaks oli meister Hironishi, kes oli seadnud eesmärgiks ühendada sõjajärgselt laialipillutatud karate-huvilised. Yoshitaka viimane palve Hironishile enne surma oli olnud, et too 'Shoto stiili' võimaluse korral kestvana hoiaks. Tol päeval nägi Harada meister Funakoshit demonstreerimas individuaalset katat - Kanku Dai´d. Hiljem nägi ta O´Sensei´d seda esitamas teistelgi kordadel, eriti hästi on tal meeles üks erakordne esinemine Jaapani Budo Sai´l.

Sõjajärgselt oli karate läbi teinud nii tehnilise kui ka vaimse allakäigu, mille tulemusi Gichin Funakoshi nüüd kõrvaldama püüdis hakata. Poja kaotuse tõttu oli ülesanne raske, kuna just temale oli Funakoshi rajanud oma tulevikulootused. Nüüd, kui Harada oli jõudnud ülikooli, muutus Funakoshi temaga jutukamaks, tuletades aeg-ajalt meelde noorusaegu Okinawa saarel ja oma kunagisi õpetajaid. Haradale meenub, et O´Sensei võitlusstiil oli pehme, vaba ja laiapõhjaline. Wasedas õppis Harada tema käe all aastatel 1949-52, treeningud leidsid aset kella 12.00-13.30. Nagu Funakoshil tavaks, õpetas ta peamiselt kata´t, kuna pidas seda karate 'hingeks'. Õnnetul kombel huvitusid tema õpilased rohkem kumite´st, ning osalus tema tundides oli madal. Harada märgib, et õpilased ei saanud tollal aru kata tähtsusest. Tema arvates tegi Õpetaja vea, mitte seletades õpilastele oma ideede tuuma, kuna 'meie, õpilased olime hõivatud teise dimensiooniga, tema aga rääkis kolmandast'. Kui Sensei viibis treeningul, kus seenior (instruktor) viis läbi kumite´d, tegi ta näo, et tal on igav, ning vaatas aknast välja, väljendades sel viisil ilmekalt oma halvakspanu. Oma vanusele vaatamata oli Funakoshi väga kiire, ning murdumatu vaimuga. Tolle aasta talve esimesel treeningul astus nõrgana näiv meister kumite võitlusesse meister Kamataga. Treeninimisel oli Kamata silma paistnud järjekindluse ja suure tahtejõuga, omandades sel viisil oskuse lüüa tohutu tugevaid oi-zuki´sid. Seda ta nüüd oma vastase vastu kasutaski, rünnates Funakoshit. Too aga pareeris löögi seepeale oma lemmikvõtte - gedan-berai´ga: haaras kohe Kamata väljasirutatud käsivarrest ning ründas ja Kamata kukkus põrandale. Juhtunu põhjustas saalis suurt elevust. Harada usk Õpetajasse oli leidnud uut jõudu - Funakoshi oli tasemel, ja veel millisel! Aastakümned kata harjutamist oli säilitanud tema erksuse, lubades kumite´sse astuda veel hiliseski vanuses. Waseda ülikoolis puutus Harada kokku ka kahe teise silmapaistva karate-meistriga, kes mõlemad avaldasid talle hiljem suurt mõju. Nendeks olid Shigeru Egami ning Tadao Okuyama. Egami oli tavapäraselt saanud keskkooli ajal koolituse judos ja kendo´s, peale selle tundis ta aikido´d. Omal ajal oli ta samuti asunud ülikoolis majandust õppima. 1931 oli ta aidanud asutada Waseda ülikooli karate-klubi. Egami kaks peamist õpetajat olid olnud Funakoshi ja Takeshi Shimoda, kes oli Funakoshi assistent. Ka oli ta saanud palju eraviisilisi treeninguid Yoshitaka käe all, keda ta iseloomustas kui suurepäraste võimetega karatekat. Ta oli oi-zuki spetsialist ning samas õppejõud Nakano sõjakoolis, mis allus Jaapani eriüksusele. Pärast juhuslikku kohtumist Waseda dojo´s, kus Harada parajasti iseseisvalt treeninguks harjutas, märkas Egami tema pingutusi ning pakkus end talle appi. Järgmise 18 kuu jooksul treenisid nad 7 korda nädalas. Sest sai alguse sõprus, mis jäi kestma kauaks. See aeg oli Egami enesetäiendamise ja -uuendamise aeg. Ta arendas edasi oma võimsat zuki´t, muutes seda lõdvestatuks, sujuvaks ja läbistavamaks. Iga päev kolm tundi harjutades rääkisid nad ka teooriast. Selle eraviisilise õppe tulemusena täiustus Harada märkimisväärselt. Egami võttiski eesmärgiks muuta oma seni praktiseeritud nurgelist stiili, kuna tajus, et sel on tõsiseid puudujääke. Püüeldav uus tehnika oli radikaalselt erinev - lihaste lõdvestatus ning ebavajaliku pinge vabastamine lubas saavutada tõelise jõu ja läbistavuse. Harada võis hingematvat lööki tunda isegi läbi nelja mati. Egami blokid olid sama efektiivsed, paisates Harada maha igal rünnakul. Meister Egami töö tulemuseks oli pehmem, kiirem ja dünaamilisem karate kui see, mida ta oli harrastanud enne. Samas tegi Egami meister Funakoshiga tihedat koostööd kuni viimase surmani, jälgides, et uuendustöö oleks igati kooskõlas vana meistri soovide ja tahtega.

Shotokaid tabas järjekordne tragöödia. Sedapuhku oli põhjuseks Egami haigestumine. Tema uue stiili edasikandjaks jäi ainult Harada. Osaledes oma esimeses suvelaagris sai Harada tuttavaks Tadao Okuyama´ga, kes oli kolmas dan. Järgneva kahe aasta jooksul treenis Harada temaga iga päeva pärastlõunal. Pärast lahkarvamusi meister Kamataga karate tehnika üle Okuyama äkitselt lahkus. Öeldi, et ta olevat läinud Tsukuba mägedesse (Tokyost 50 miili kirdes) 'tõe otsingule'. Mõne aasta pärast aga tuli Okuyama tagasi, ent treenis salaja ainult meister Egamiga. Ühel päeval mainis Egami seda ka Haradale ning lubas talle kohtumise Okuyamaga, kui too kõvasti harjutab. 1955. a., kui Harada õpingud Waseda ülikoolis hakkasid läbi saama, see päev saabuski. Niipea, kui Harada nägi pikajuukselist Okuyamat valges kimonos, teadis ta, et ei saa võita. Kogu Okuyama olekus paistis midagi teisiti. Harada seisis ta vastas nagu ennegi, ent niipea, kui võitlus oli alanud, ta ka lõppes. Okuyama oli rünnanud, suunates löögi vastase pähe, lahtise peopesaga. Ta polnud Haradat isegi puudutanud, kuid '... ma tundsin jõudu. Sellist jõudu, mida polnud kogenud eales, mitte kusagil..', ütleb Harada. See sündmus on tal meeles tänaseni. Okuyama polnud püsinud minevikus nagu paljud tema kaasaegsed kolleegid, ta oli olnud keskendunud tulevikule ja sellele, kuidas end kogu aeg arendada. Isegi meister Egami, kes oli pikka aega andeka Renshi Yoshitaka treeningpartner olnud, tunnistas Haradale tollal, et Okuyama tasemeni ei küündinud tema arvates keegi. Pärast bakalaureuse kraadi saamist 1953. a., astus Harada magistriõppesse, mille ta omakorda lõpetas edukalt 1955. a. Kooli lõpetamise ajal jõudis ta abistada meister Noguchi´t ja töötada Toshiba´s. Ka aitas Harada meister Matoshi Nakayama´t õpetada ameerika sõjaväelasi. Umbes sel ajal nägi Harada Wasedas aikido rajajat - meister Morihei Ueshiba´t, keda ta kirjeldab kui 'ületamatut'. Haradal õnnestus viibida tema viimasel demonstratsioon-esinemisel Kodokan´is 1969 .a., ainult paar kuud enne tema surma. Harada kirjeldas Ueshiba stiili ka Egamile - nimelt panna oma vastane 'lendama' ilma ühegi puudutuseta. Seepeale kirjeldas Egami Haradale ka omaenda kogemusi Ueshibaga ajal, kui ta oli veel tema õpilane. Ka tema oli end järsku võitluses avastanud lendamas, ilma ühegi näiva põhjuseta. Siis ütles Egami Haradale lause, mida too mäletab tänapäevani ning mida on püüdnud järgida 50 aastat: 'Sa pead saavutama karate´s samasuguse efekti...'

Pärast ülikooli

1955. a. sai Harada pangaametnikuna tööd Lõuna-Ameerikas. Kuna ta pidi lahkuma laevaga, olid Egami, Motohiro Yanisagawa (meister Egami õpilane Chuo Ülikoolist) ja tema poeg Daisuke Haradat kail saatmas. Egamiga oli Harada jõudnud eelmisel õhtul veel treenida.. Harada vanemad ja õde olid tema soovi kohaselt hüvasti jätnud juba varem. Reisil tegi laev vahepeatuse Los Angeleses ning Haradal oli võimalus külastada oma kunagist sõpra Waseda´st - Tsutomu Ohshima´t - , kes elas nüüd Kalifornias. Saabudes Brasiiliasse ning võtnud vastu oma ametikoha, ei läinud kaua, kui panga juhataja tahtis oma uue alluva oskusi ise näha, ning palus tal teha pangatöötajatele väikese demo. Harada nõustus, ning kohe pärast esinemist tuli ta juurde üks noor kolleeg, kes avaldas soovi saada Harada õpilaseks. Õnnetuseks ei olnud aga kohta, kus treenida. Tulevane õpilane oli aga visa ning leidis endale ja oma õpetajale judo dojo, kus nad tema sõnul vabalt harjutada võisid. Treeninguid alustati 1955.a oktoobris. Varsti ühines nendega ka õpilase nõbu, peagi tema sõbrad. Mõne aja pärast oli seltskond kasvanud 30-40 õpilaseni. Harada oli rajanud esimese karate-klubi Lõuna-Ameerikas. Gichin Funakoshi kombel oli Harada saanud karate pioneeriks. Varsti kirjutas Harada Funakoshile, avaldades soovi muuta oma uus klubi Jaapani Shotokanile alluvaks. O´Sensei vastus oli Haradale suureks üllatuseks. Too oli arvamusel, et Harada peaks looma eraldi Brasiilia organisatsiooni, sest võitluskunst, mida ise oli Jaapanis introdutseerinud, oli suures osas mandunud ja korrumpeerunud. Eemal Jaapanis levinud nääklemistest ja bürokraatiast sai karatele anda uue võimaluse. Nii sündiski Brasiilia Karate-do Shotokan. Kui Harada oli 28-aastane, kinnitas Funakoshi oma usku temasse sellega, et gradueeris ta 5. daniga. Meister Harada peab mõttetuks omistada kellelegi kõrgemat järku kui 5. dan, sest see oli ta enda õpetaja tase. Seega on see ka kõrgeimaks gradueeringuks KDS-is. Aprillis 1957. a. sai Harada Egamilt telegrammi, milles viimane andis teada Funakoshi surmast 26. aprillil. Egami olevat olnud tema kõrval kuni viimase hetkeni. Pärast vana õpetaja eest hoolitsema hakkamist oli ta temalt palju õppinud. Varsti jäi aga Egami ise haigeks ning näis, et keegi ei olnud suuteline tema kohustusi üle võtta. Mis matustesse puutus, siis sellega oli ka tükk segadust.Vastastikuse umbusalduse tõttu ei saanud matusetalituse läbiviijateks need, kes algselt olid selleks mõeldud. Seetõttu anti see kohustus rühmale inimestele ja vastutavaks sai O´Sensei vanim poeg Yoshishide. Tema alluvateks olid meistrid Hironishi, Egami ja Yanisagawa. Shotokai sai pärandi haldajaks, samuti usaldasid neid Funakoshi omaksed. Dr. Nobumoto Ohama (Waseda presidendi) eestvedamisel ühines Waseda grupp. Pärast Funakoshi surma Shotokai siiski ei lagunenud: Chuo, Senshu, Toho, Gakushuini ja Tokyo Noko ülikoolid jätkasid Shotokani õpetamist. Meister Egami kirjutas Haradale vahetpidamata, et viimast asjade käiguga kursis hoida. Oma sidemete tõttu lahkunud meister Funakoshi ja Egamiga oli Harada Shotokai liikmeks saanud. Funakoshi õpilased olid karate tuleviku küsimustes eriarvamustel. Osa arvas, et tuleks elus hoida Õpetaja ortodoksset stiili (nende hulka kuulus ka Egami), ent oli ka selle vastaseid. Lõhe oli alguse saanud juba Funakoshi eluajal, kes oli eelistanud ühtesid õpilasi teistele, kes tema stiilist rangelt kinni ei pidanud. 1959. a. lõpul tuli meister Ohshima (kellele oli Waseda ülikooli poolt omistatud 5. dan) Brasiiliasse, et külastada sõber Haradat ning tema dojo´s tunde anda. Ta jäi sinna kaheks nädalaks. Sealoleku ajal said tema ja Harada tuttavaks meister Masahhiko Kimuraga, kes oli judokas Takushoku Ülikoolist. 1963. aastaks oli Harada välja jaganud 16-17 musta vööd, kõik esimesed dan-id. Esimeseks musta vöö omanikuks oli saanud mr.Yasuda, kes samuti töötas pangas. Selleks ajaks oli Brasiiliasse saabunud ka teisi karate õpetajaid ning oli alanud rivaalitsemine ja konkureerimine. Sama aasta lõpus kutsuti Harada Pariisi. Sealsed karate õpilased olid temast kuulnud ning kogunud vajaliku summa, et talle lennukipilet muretseda. Harada võttis töölt aastase puhkuse, et reisida, kuna oli saanud ka telefonikõne Jaapanist, et meister Ohshima õpilased tema enda soovil oma käe alla õppima võtta. Saabudes Pariisi, hakkas Harada õpetama Tetsuji Murakami dojo´s, too oli Yoseikan´i 3. dan ning kutsutud Prantsusmaale Henri Plee poolt. Harada hakkas õpetama ortodoksset Shotokani karate´d. Harjutused koosnesid ten-no kata´st, kihonist, sambon kumite´st ja kata´st. Kuigi omaks võtnud Egami stiiliuuendused, esitas Harada neid siiski ülikoolis õpetatud viisil. Ta oli teadlik aga selle jäikusest, ning hakkas varsti püüdlema tehnika uuendamise poole. Vastupidiselt kaasaja kolleegidele osales Harada igas treeningus, tegeles iga õpilasega kordamööda, lastes tekkida ja kasvada õpilase-õpetaja vahelisel usaldusel. Tollal oli Haradaga tihedalt seotud ka instruktor nimega Hoang Nam. Varsti ilmnesid asjaajamistes aga kadedus ja onupojapoliitika ning Harada pidi oma andekad õpilased mujale viima. Kuulsa judoka Kenshiro Abbe kutsel läks Harada Suurbritanniasse. Selleks ajaks oli aga mandri-Euroopas tekkinud Haradale truu õpilaskond ning too pidi regulaarselt sinna naasma. Abbe oli tunnustatud budokas, tal ei olnud mitte ainult 8. dan judo´s, vaid ka 6. dan aikido´s ja ta oli õppinud ka meister Ueshiba käe all. Ka olid tal dan-id kyudo´s, ju-jitsu´s ja kendo´s. 23. novembril 1963. a. peeti Londoni Albert Hall´is rahvuslikud meistrivõistlused judos. Peale viimatinimetatud võitluskunsti olid esindatud ka teised, nende hulgas kendo (demonstreerijaks Tomio Otani), aikido (Masshiro Nakazono, 6. dan; Masamichi Noro, 6. dan.), ja karate, mida tutvustasid meister Mitsusuke Harada ning tema abiline. Sest ajast sai Harada tuntuks laiema avalikkuse ees. Ta kirjutas isegi artikli Judo News´i, pealkirjaga 'Karate põhiolemus'. See haruldane kirjatükk andis napi ülevaate Harada karate nägemusest tol ajal. Sealt selgub, et Harada õpetus õigest karatest sisaldas endas dünaamilisust, kiirust, vastupidavust, jõudu, õiget kehaasendit, lõdvestumist, peale nende veel kontsentratsiooni ja loomulikku liikumist. Oma arvamuses Euroopa karate taseme kohta ütles ta, et too muutuks sama professionaalseks kui Jaapanis, kui hakataks mõistma karate põhialuseid. Pärast kursuste läbiviimist Abbe judokoolis 7. ja 6.novembril 1963.a., paluti Haradal teha mitmeid demonstratsioonesinemisi üle kogu maa. 1964-1968 pidas Harada treeninguid vaheldumisi nii Suurbritannias kui ka Brüsselis. Tema organisatsioon oli kiiresti arenemas üleeuroopaliseks. Ühel reisil Brüsselisse kohtus Harada Jotaro Takagi´ga, kes oli parajasti ärireisil. Takagi oli lõpetanud Chuo Ülikooli ja oli saamas Shotokai peainstruktoriks Jaapanis. Ta viis Harada kurssi Tokyo´s praktiseeritavate stiiliuuendustega. Selle tulemusel läks Harada kuueks kuuks Jaapanisse ise asja uurima. Meister Harada sai Tokyosse naastes teada palju uut, ent üldiselt ei jäänud ta reisiga rahule, kuna oli sügavalt skeptiline sealse Shotokai arengusuuna üle. Ta tegi külaskäigu ka meister Egami juurde, et tema seisukohta teada: kas jääb Shotokai või hoopis Shinwa Taido. Egami ei andnud talle aga ühest vastust. See tegi Haradale suurt meelehärmi. Siiski sai miski ka selgemaks: nimelt sai Harada teada, et Brasiiliasse oli talle leitud asendaja - selleks osutus Chuo Ülikooli vastselt lõpetanud Arinobu Ishibata. Seega oli Harada vaba jäämaks Suurbritanniasse. Varasuvel peeti treeninguid Grange´i Farmi spartalikes tingimustes. Harada karate organisatsioon oli saanud Rahvusvahelise Budo Nõukogu liikmeks, kuid peale Abbe lahkumist Jaapanisse 1966.a. resigneerus Harada Nõukogust ja moodustas Karate-Do Shotokai (KDS) Organisatsiooni. Algselt kuulus sellesse 10 klubi kogu Inglismaalt. Treeniti Kenneth Williams´i dojo´s Hillingdonis 3 korda nädalas. Meister Harada sai kiiresti kuulsaks kui kompromissitu instruktor, kes iga hinnaga on valmis karatesse sisse viima uuendusi, kui need selle arengule tema arvates kasu tõid. Pärast tema visiiti Jaapanisse läksid paljud tema õpilased ka ise järgi uurima, mis stiile seal viljeletakse.

Tänapäev

1971. a. võttis Harada oma õpetuses uue suuna, ning pöördus tagasi ortodoksse õpetuse juurde, mille vaimus teda ülikoolis oli õpetatud. See käik viis paratamatult organisatsiooni lõhenemiseni. Selleks ajaks oli ta juba vaba Jaapani 'lõa' otsast, katkestades sidemed pärast 3-4 aastat ebaõnnestunud eksperimente stiiliuuendustega. Selle asemel tegeles Harada omaenda õpetuse arendamisega, mille tõttu hakkasid praktikas ilmnema teatud erinevused. Löökidele valjult kaasa lugemine lõppes. See oli verbaalne stimulatsioon, pannes õpilase sõltuvaks helist, ent jättis kõrvale visuaalse. Nüüdsest oli viimane esikohal. Harada tehnika muutus vabamaks, dünaamilisemaks ja läbistavamaks. KDS-i organisatsioon kasvas, laagreid peeti igal nädalal, üle kogu riigi. Järjekordne tagasilöök organisatsioonile saabus 1988.a., kui keset kiiret lainemist tabas KDS-i uus lõhenemine. Organisatsioon kaotas poole oma liikmeskonnast, sealhulgas palju seeniorliikmeid, kelle arengule Harada oli aastaid oma elust pühendanud. Mõrul meelel mõtles Harada Jaapanisse naasmisest. Ent ta jäi siiski Suurbritanniasse, jätkates tööd nendega, kes olid talle ustavaks jäänud. Võis loota, et nüüd oli KDS-ist tõesti saanud poliitikast ja võimuahnureist vaba liikumine; need, kes jäid, olid huvitatud tõepoolest ainult treenimisest ja enesetäiustamisest, ning ei haudunud mingeid muid kurikavalaid plaane. Täna õpetab Harada KDS-is oma õpilastele kehakeele jälgimist ja taju arendamist harjutuste kaudu, mille ise on aastatepikkuse töö tulemusel välja kujundanud. Nendeks on liikumisharjutused: õige vahemaa hoidmine ning õpilase keha sünkroniseerimine partneri omaga. Korralik kehahoiak ning lihaste lõdvestatud on samuti üliolulised. Kuigi juba 80-ndais aastais, on Harada võimeline üles näitama suurt kiirust ja jõudu, isegi praegu tundub ta arenevat ning oma suutlikuse piire kaugemale lükkavat. On fakt, et tema elutöö on vilja kandnud.

'Vanus ja suurus pole karates määrav' on Harada deviisiks, selle tõesust tunnistavad ka paljud tema õpilased. Pärast pikki aastaid eemalolekut oli Haradal lõpuks võimalus oma töö tulemusi demonstreerida 1998. a. oktoobris. Ta oli saanud kutse Nihon Karate-do Shotokailt tulla demonstratsioon-esinemisele. Tegu oli Shotokani idee 60. sünniaastapäevaga ning 130 aasta möödumisega Gichin Funakoshi sünnist. See lubas demonstratsioonist osa võtta ka klubidel teistelt mandritelt. Meister Harada oli kaasa võtnud ainult valitud õpilased ning ta esinemine oli triumf. Selle tunnistajaiks olid nii Jaapani enda kui ka Euroopa ja Lõuna-Ameerika klubid ja vaatlejad. Pärast 60 aastat omistati talle vaieldamatu Shotokai karate meistri tiitel.

Sensei elust on ilmunud kaks raamatut mida saab tellida ka kõigist suurematest interneti raamatupoodidest:" Karate Master the Life and Times of Mitsusuke Harada" ja "Reminiscences by Master Mitsusuke Harada"

Viimati uuendatud Esmaspäev, 27 Detsember 2010 23:52