Karate-do Shotokai - mis see on?

Karate on pärit Jaapanist, selle juured asuvad Okinawa saarel, mis on Jaapani üks lõunapoolsemaid saari ja asub Ryukyu saarestikus. Okinawalt Jaapanisse ja Jaapanist omakorda maailma tõid karate kui võitluskunsti Sensei Gichin Funakoshi (1868-1957) ja tema õpilased eelmise (XX saj.) sajandi esimesel poolel. Sajandi algul ja keskpaiku jagunes karate õpetamine väga paljude organisatsioonide vahel. Seega on karate väga levinud, kuid erinevates organisatsioonides mõistetakse selle nime all sageli küllaltki erinevaid asju. Siiski on Karate-do Shotokai enamuse teiste karateks nimetatud võitlusviiside 'ema'. Seda eelkõige seetõttu, et enamus oma kooli loonud meistritest õppisid Gichin Funakoshiga koos või tema käe all karated ning hiljem lõid oma organisatsioonid.

Et luua lugejale selgemat pilti, püüaksime punktide kaupa välja tuua Karate-Do Shotokai organisatsiooni (KDS) igapäevase tegevuse peamised põhitõed ning püüame kirjeldada harjutamise vahendeid ja meie eesmärke. Sensei Harada on öelnud, et ühe tehnika õppimiseks ja harjutamiseks on piiramatu hulk meetodeid, iga harjutaja jaoks leidub viis, mis viib ta tehnika mõistmisele ja seejärel valdamisele. Kuna meetodeid on lõpmata palju, pole neid kõiki võimalik siinkohal kirjeldada. Sellest poleks ju ka mingit kasu, kui ma räägiksin teile, milline on näiteks kaaluta oleku tunne, seda peab ise kogema. Ka karated peab kogema oma kehaga.

Meie püüame lähtuda järgmistest põhimõtetest:
Reegel nr.1 - ära jäta vahele ühtegi nädalat, ilma et harjutaksid. Vööaste, tiitlid, ametipostid, volitused organisatsioonis, ei tee kellestki paremat karatekat, sinu taseme mõõdupuu ei ole vööaste, vaid reaalsed oskused, praktika ja arusaamad.
Reegel nr.2 - igasugune võistlemine on keelatud - karates (nagu ka kõigis teistes algupärastes võitluskunstides) saab areneda ja mõista kunsti vaid partneriga koostööd tehes, omavahel suheldes, üksteist mõistes. Võistlustel partnerid vastanduvad, vastandumine on aga nii võitluskunsti filosoofia kui ka karateka arengu seisukohalt lubamatu. Võistluste jaoks treenimisel motiveerib sportlast tiitel, kuid tiitel ei pruugi teha kedagi inimlikumaks, sallivamaks ega mõistvamaks. Pigem võib väita vastupidist. Sportlik saavutusvajadus on (heas mõttes) egoistlik, enda ületamisele ärgitav tunne, kuid seda ei tohi segi ajada püüdega täiusele.

Karate ei ole vahend teiste võitmiseks, karate annab võimaluse otsida oma võimeid, maailma piire, mõista asjade olemust ja toimida loomulikult ning efektiivselt. Saavutatu rakendusala on piiramatu, ning millisel elualal keegi karate õpingutel saadud teadmisi ja oskusi kasutada tahab, on igaühe enda otsustada. KDS'is on välja töötatud väga suur hulk meetode kogu õpetuse edasiandmiseks.

Partnerharjutusi peetakse KDS'is väga oluliseks. Sensei Harada on öelnud, et ei saa võitluskunsti õppida rivis mööda saali edasi-tagasi liikudes vormi harjutades. Seetõttu ei kasuta Sensei kunagi kolonnharjutusi, kus õpilased numbrite lugemise peale liigutusi sooritavad. Kui kata välja arvata, siis enamik meetodeid seisnevadki partnerharjutuses, kus ausa, vahetu ja sisuka tagasiside kaudu saavutatakse soovitud, selgelt tajutav areng. Kuna erineval arenguastmel õpilased harjutavad sageli koos, saavad edasijõudnud oma teadmisi ning kogemusi algajatele edasi anda vahetult, reaalse kehakontakti ja tagasiside kaudu.

Karateka oskuste kriteeriumiks ei ole perfektne väline vorm, kiirus, ja muud sellised "hea tehnika" kaudsed tunnused, vaid reaalselt toimiv tehnika, mis vastase rünnaku lõhub ja ta võitlusvõimetuks teeb. Tänu Sensei metoodikale on meie käsutuses palju harjutusi, mille abil on võimalik kõiki tehnikaid ja nende toimivust üllatavalt lihtsalt testida, ilma et keegi vigastada saaks .

Kata juures peetakse KDS'is kõige olulisemaks püüdu mõista, millist oskust ühe või teise kata elemendiga saab harjutada. Kuidas kasutada erinevaid lihasgruppe ja kogu keha selliselt, et arendada endas efektiivsust reaalses võitluses. Oluline ei ole võltskiirus, täiuslikuna näiv väliste liigutuste vorm ega liigutuste kombinatsioonide nn rakenduslik lahtiseletus. Kyu tasemel õpilaste puhul on kindlasti oluline ka korrektne vorm, ent kõrgemale tasemele jõudnud loovad toimiva tehnika igaüks endale ise. Selgelt tuleb teha vahet meetodil, vormil ja tehnikal. Teatav vormi harjutamine on küll üks väga paljudest meetoditest õppimaks tehnikat, aga mitte tehnika ise. Tehnika ei seisne mitte ainult vormis ehk välises liikumises ja liigutustes. Ei ole õige tegeleda aastaid vaid vormi nüansside lihvimisega ja nimetada seda tehnika õppimiseks, vormi kõrval tuleb kohe asuda õppima ka seda, kuidas oma keha abil sooritada järjest efektiivsemalt toimivat tehnikat. Erinevate, lõpmata suure arvu vormikombinatsioonide teadmine ja nende väliselt perfektne sooritus ei ole võitluskunst.

Karate on pidev praktika ja püüdmine suutlikkuse poole sooritada samasuguseid ja veel arenenumaidki tehnikaid kui seda suudavad demonstreerida Sensei ja tema seeniorõpilased. Sensei Harada peab kolmeks karate dünaamikat iseloomustavaks teguriks kiirust, vastupidavust ja jõudu. Tehnika toimimisel peab ta tähtsaks õiget kehaasendit ja hoiakut, lõõgastatust, kontsentreeritust ja loomulikku liikumist.

Õige kehahoiak on oskus hoida oma keha kogu aeg lõdvestunult, loomulikus valmisoleku seisundis, pingeta ja lihasenergia kuluta.

Loomulikus tasakaaluasendis me saavutame keha sellise seisundi, kus meie raskuskese on all ja lihaste kasutamine optimaalne.

Distantsitunne on oskus kontrollida vastast tema igale liigutusele adekvaatse vastureaktsiooni kaudu ning oskus ohutul distantsil, perfektse kontsentratsiooni abil situatsiooni kontrollida.

Õige ajastamine on võimalik vaid optimaalse kehahoiakuga, reageerides vastase liikumistele ning ära tundes hetke, mil oponent ründab. Edasi on juba palju erinevaid käitumisvõimalusi, olenevalt situatsioonist võib põgeneda, rünnakut vältida, ennast kaitsta ja vastu rünnata.

Energia ehk jõu ülekandmine on lõdvestunud optimaalse kehahoiaku, õige ajastuse ja spetsiifilise lihaste kasutamise tulemus, mis võimaldab katkematu energia ehk purustava jõu ülekande.

Praktiliselt tähendab see katkematuid treeninguid, mis sisaldavad: üldfüüsilist ettevalmistust, mis seisneb valdavalt spetsiifilistes harjutustes, et arendada just neid lihasgruppe, mida tehnika õppimisel ja teostamisel kõige enam vaja läheb; vormi harjutamist, mis tähendab kukkumis-, kaitse- ja ründetehnikate harjutamist, haaretest vabanemise, käe-ja jalalöökide, heidete, valuvõtete jne õppimist; kata ehk üksiharjutuse praktiseerimist, et mõista, kuidas karate on süstematiseeritud hästi meelde jäävateks üksusteks, mille abil on võitluskunsti lihtsam õppida;
EKDS'is praktiseeritavad Katad on:

  • Taikyoku - Shodan, Nidan, Sandan
  • Heian - Shodan, Nidan, Sandan, Yondan, Godan
  • Tekki - Shodan, Nidan, Sandan
  • Bassai - Dai, Sho
  • Kanku - Dai, Sho
  • Jion, Jitte, Jiin, Enpi, Gankaku, Hangetsu, Sochin, Meikyo
  • Bo katad - Matsukaze, Sakugawa

Kumite ehk paarisharjutus - igal arenguastmel harjutatakse vastavalt õpilase võimetele erinevaid kumitesid: tenno kata't, gohon kumite'd, sanbon kumite'd, ippon kumite'd ja jyu kumite'd; makiwara'ga treenimist - seda on vaja oma oskuste testimiseks; teoreetilised õpingud, et mõista, millele rajasid teerajajad oma metoodikad ja õpetuse.

Karate-do Shotokai eesmärk ei ole toota tšempioneid, vaid kasvatada häid, tasakaalukaid, võimekaid inimesi. Karate ei tähenda ründamist ega märgi häid tänavakaklejaid, ka mitte edukaid võistlejaid. See ei ole karate eesmärk.