Shōtōkai ja Shōtōkani ajalugu

 

Õpetaja Mitsusuke Harada poolt kirjutatud peatükk Bernard Mathieu raamatust "Mäelohe hääl. Harjutamine Harada-senseiga".

 

 

Õpetaja Mitsusuke Harada

Ajaloo uurimine, isegi kui see ei ole seotud maailmasündmustega, vaid oma perekonna või lähedase inimrühma ajalooga, on alati põnev teema, kuna suurendab meie kuuluvustunnet teatavasse traditsiooni või sugupuusse. Kahjuks on kogutava teabe tõesust sageli (kui mitte alati) üpris raske kindlaks teha. Mineviku sündmusi ei salvestata nende toimumise ajal mitte alati täpselt ning hilisemaid meenutusi kipuvad varjutama emotsioonid, kired ja vahel ka lihtsalt unustamine. Faktide moonutamise ohu miinimumi viimiseks peaksime andma endast parima, et koguda igal võimalusel võimalikult palju teavet elavatelt tunnistajatelt. Ristviited on asja tõelevastavuse määramisel alati suureks abiks. Kuna antud juhul on uurimisteema karate areng Jaapanis enne ja pärast sõda, siis pean ma väga oluliseks täpsustada mõningaid üksikasju. Seda ka sellepärast, et kohtan pidevalt nn informeeritud allikatele tuginevaid ajaloolisi artikleid, milles leiduvad ideed ja teooriad on minu teadmiste järgi parimal juhul lihtsalt ekslikud. Hiljutine reis Jaapanisse, kus kohtusin oma mõnede veel elus olevate õpetajatega, andis mulle järgneva teabe osas kinnitust.

Niisiis, nagu osad teist kindlasti teavad, kui Gichin Funakoshi – ehk ō-sensei, nagu me teda lõpus nimetama hakkasime – 1922. aastal esimest korda Jaapani emamaale tuli, nimetati tema õpilaste gruppi algul Karate Kenkyūkai ehk "karateõpingute ring". Sellesse rühma kuulunud inimestest hakkasid mõned, nagu näiteks Takeshi Shimoda, hiljem ülikoolides (kus tegevus põhiliselt arenes) õpetama. Näib aga, et standardse tunnustamis- ehk vööastmete süsteemi väljatöötamisel juhindus iga ülikool omaenese hindamismeetoditest. Igal juhul tean, et 1924. aastaks olid esimesed seitse õpilast saanud 1. dani. Paraku luhtusid kõik mu katsed leida, millise nimetuse all need vööastmed neile anti, sest ükski inimene, kellega ma sel teemal kõnelesin (näiteks Mizukami, üks meie seeniore ülikooliajast, Okuyama eakaaslane), ei teadnud nendest varastest gradueerimistest midagi.>

Shimoda-sensei suri 1934. aastal ootamatult kopsupõletikku ning mitmed ülikoolid palusid, et ō-sensei poeg Yoshitaka võtaks juhtiva instruktori rolli üle. Algul ta küll keeldus, viidates suurele töökoormusele, kuid andis hiljem järele ja võttis koha vastu. Siinkohal tuleb aga meeles pidada, et tol ajal puudusid klubidel oma kindlad dōjōd. Kõik grupid üürisid harjutamiseks tavalisi maju ning loomulikult hakkasid majade omanikud sageli nurisema, et neid häiritakse. Seetõttu leidsid isa ja poeg Funakoshid, et karate harjutamise jaoks on vaja ehitada oma dōjō. Sel eesmärgil lõi grupp viimaks organisatsiooni, mis seisaks hea nende tegevuse eest ja aitaks hiljem dōjōt käigus hoida. Selle tulemusel sündis 1936. aastal Suur Jaapani Karate-Dō Shōtōkai. Gichin Funakoshi määrati presidendiks, Yoshitaka asepresidendiks.

Organisatsioon kogus vajalikud summad ja 1938. aastal ehitati dōjō lõpuks valmis. Ametlik sisseõnnistamine toimus jaanuaris 1939 ja majale anti nimeks Suur Jaapani Karate-Dō Shōtōkan[1].

Pärast seda pandi organisatsioonis loomulikult paika mitmed reeglid, muuhulgas viidi sisse vööastmete süsteem, kus kõrgeim järk oli 5. dan. Yoshitaka juhtimisel viidi treeningusse sisse mitmed uued harjutused, nagu näiteks ten-no-kata, taikyoku katad ning samuti bō kata matsukase. Tundub, et tol ajal ei antud kellelegi 5. dani. Kõrgeim antud järk oli 4. dan ja ülikoolides harjutajate puhul 3. dan. See on ka mõistetav, sest ülikooliõpingute keskmise kestuse tõttu jäi inimeste harjutamisperiood suhteliselt lühikeseks. Pärast tööleminekut oli tõesti väga raske harjutamist jätkata, sest vaba aega jäi väga väheks. Yoshitakal oli suuri raskusi inimeste leidmisega, kes oleksid tahtnud ja suutnud aidata.

On tõsi, et tol ajal harjutanud inimesed kasutasid sõna shōtōkai väga harva ning tarvitasid oma grupist rääkides väljendit shōtōkan dōjō. Kahjuks lõppes kõik aprillis 1945, mil shōtōkan dōjō õhurünnakus purustati ja kogu tegevus katkes. Endaga järgnevalt aset leidnud sündmusi olen ma juba Mälestustes[2] kirjeldanud. Enamiku õpilaste suhtumine oli aga tollal – nüüd on kõik läbi.

Viimaks, aastal 1946, tekkis mitmetel armeeteenistusest naasnud Waseda ülikooli üliõpilastel soov karate harjutamist jätkata. Me kõik teame, et ameeriklased olid tol ajal Jaapanis igasugused võitluskunstid keelustanud, kuid Waseda ülikoolis töötas Okinawalt pärit professor Ōhama, kes oli ülikooli karatesektsiooni direktor ja ō-sensei väga lähedane sõber. Tema sooviks oli asi taas käima panna. Hironishi-sensei ja Kamata-sensei (Watanabe) pidasid ühiselt ülikoolivõimudega pikki läbirääkimisi ning viimaks võeti karate spordiühingu alla. Loomulikult järgisid ka teised ülikoolid – Keiō, Chūō, Senshū – seda eeskuju. Põhiliselt toimus see aastatel 1946-1947. Tuleb arvestada, et haridusministeerium tollal karated ei tunnustanud, kuna aga tegemist oli eraülikoolidega, võisid nad teha enam-vähem kõike, mida tahtsid.

Takushoku ülikoolil oli üks lisaraskus, mis muutis ülikooli ellujäämise raskeks, nimelt tähendas see nimi tõlkes Koloniaalülikooli ning iseenesest mõista ei olnud see sõjajärgsel perioodil just kõige populaarsem nimi – paljude meelest lõhnas see nimetus koloniaalekspansiooni järele. Selle tõttu võeti uueks nimeks Kōryō. Igal juhul, mis karatesse puutub, siis alustasid nad hiljem, kuid olid väga aktiivsed ja lõid samuti oma vööastmete süsteemi.

Paljud olid juba tunnetanud vajadust teatava üldise kontrollmehhanismi järele ning juba 1948. aastal oli Waseda ülikool teinud tulutu katse luua peamiselt shōtōkani ja wadō-ryū karatekasid ühendav üliõpilaste karateföderatsioon. Hiljem, 27. mail 1949 loodi Jaapani Karate Assotsiatsioon. Samas tehti wadō-ryūle ettepanek moodustada üheskoos teatav karate liit ehk föderatiivne süsteem (umbes nagu tänapäeva Euroopa Liit). Wadō-ryū esindajad kahjuks keeldusid ja shōtōkani grupp jäi liitu – mis enam eriti liitu ei meenutanud – üksinda. See seletab, miks JKA seostus hiljem ainult kõnealuse shōtōkani grupiga.

Organisatsiooni presidendiks sai endine markii Saigō (nagu kõik Jaapani aadlikud, nii kaotas ka tema pärast sõda aadlitiitli) ning Gichin Funakoshi hakkas täitma peamise tehnilise konsultandi ülesandeid. Juhatuse moodustasid "vana kooli mehed". Kaks korda aastas – kevadel ja sügisel – toimus gradueerimine (näiteks Ōshima sai kolmanda dani JKA-st). Kogu selle aja toimis paralleelselt ja regulaarselt ka Funakoshi Jaapani Karate-Dō Shōtōkai, millesse ō-sensei oli väga kiindunud.

Näiteks võime öelda, et tol ajal puudutas JKA peamiselt ülikoolide gruppe ning nendel ō-sensei õpilastel, kes korraldasid treeninguid iseseisvalt, ei olnud kerge organisatsiooniga ühineda, sest ülikoolid kaldusid olema üpris suletud. Kui nad soovisid ō-senseilt gradueerimist, andis Funakoshi selle neile Jaapani Karate-Dō Shōtōkai presidendina. Tõendiks on muuhulgas minu enda 5. dani diplom, mille ta kirjutas mulle just selle organisatsiooni nime all viiekümnendate lõpus (fotod sellest dokumendist on juba ilmunud minu varasemates raamatutes).

Üks niisugune eraalgatuslik grupp, mis tegutses Tōkyō kiirraudtee kompanii juures, soovis luua endale isikliku dōjō. Chūō ülikooli vilistlane Kobayashi, kes selles firmas töötas, palus abi Jōtarō Takagilt (kes oli samuti õppinud Chūōs). Nii loodi Tōkyū dōjō, mille shihaniks[3] sai Funakoshi ja tema abiinstruktoriks Shigeru Egami. Hiljem, kui ō-sensei suri, sai Egami peainstruktoriks; abiinstruktoreid oli mitmeid. Kahjuks oli viimastel töökohustuste tõttu väga kiire ja abiinstruktorid vahetusid pidevalt. Harjutamise seisukohast oli see (ja on praegugi) raske olukord, sest nii on raske säilitada järjepidevust.

Üks assistentidest oli Aoki, kes kerkis esile just sel ajal – viiekümnendate lõpus – kui Egami pärast operatsioone harjutamise lõpetama pidi. Aoki saavutas grupis teatava mõjuvõimu ning suunas harjutamist uudse lähenemise poole, mida hakati nimetama sōgō budō (hiljem shintaidō). Need sündmused ei äratanud aga usaldust, dōjō liikmeskond hakkas vähenema ja 1968. aastal otsustas ettevõte selle üldse sulgeda.

Kui tulla tagasi ō-sensei juurde, siis nagu te juba ilmselt teate, tekitas tema surm probleeme matuste korraldamise osas. Ō-sensei oli kogu aja hoidnud shōtōkaid ja JKA-d lahus. JKA liidrid soovisid matust ise korraldada, kuid ō-sensei vanim poeg Yoshihide (tol hetkel Shōtōkai ühingu esimees) keeldus ning Shōtōkai korraldas kõik ise. Nagu teame, põhjustas see rahulolematust ja vastakaid reaktsioone.

Tolleks ajaks oli Tōkyū dōjō kasvanud väga suureks, ühel hetkel paisus liikmeskond koguni muljetavaldava tuhande liikmeni. Nemad kasutasid samuti shōtōkai nime ja palusid Egamil gradueerida ennast Nihon Karate-Dō Shōtōkai nime all (sõna "suur" oli tolleks hetkeks nimest välja jäetud). Samal ajal olid "vanad poisid" Chūō ülikooli päevilt õpingute lõppedes koju tagasi või mujale läinud ning hakkasid nüüd üle riigi oma dōjōsid avama. Need inimesed pidasid Egamist väga lugu ning neil oli tahtmine luua enda ühing. Sellepärast loodigi 1958. aastal karate assotsiatsioon Nihon Karate-Dō Shōtōkai, mille presidendiks sai Yoshihide.

Selleks ajaks oli karate ka välismaal levima hakanud. Mina töötasin Brasiilias ja olin seal loonud ō-sensei loal organisatsiooni nimega Brasiilia Karate-Dō Shōtōkan, kasutades ülikooli päevilt jäänud nime. Teisest küljest otsustasid JKA liikmed, kes tahtsid väljendada sõltumatust, luua eraldi karate organisatsiooni Nihon Karate Kyōkai, millel oli kõrvalharusid ka Euroopas ja mujal, ning nad keeldusid ühegi teise grupiga segunemast. Mulle näib, et just see segadust tekitav kontekst oli USA-s Ōshima ja Nishiyama vahel tekkinud tüli allikaks.

Vahepeal oli ka shōtōkai ise mõnevõrra arenenud ning Hironishist oli saanud organisatsiooni president; peamiseks tehniliseks nõuandjaks oli Egami. Kui ma viibisin kuuekümnendate algul Brüsselis, teatas Egami mulle, et kuulume nüüd ametlikult Nihon Karate-Dō Shōtōkai alla – just seepärast registreerisin ma hiljem, 1966. aastal Suurbritannias oma grupi Karate-Dō Shōtōkai UK nime all.

Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis sooviksin ma siinkohal väheke selgitada, mida ma pean meie pärandiks ja traditsiooniks, millesse kuulume, ja mida pean shōtōkai tõeliseks eesmärgiks:

Tõeline "shōtōkani revolutsioon", kui nii võib nimetada, sai alguse Yoshitakast. See oli võrdselt nii eetika ja filosoofia kui ka uue tehnilise lähenemise küsimus. Yoshitaka otsis karate võitluskunsti aspekti ja erines selle poolest tunduvalt isast, kes mõtles karatest rohkem kui füüsilisest eneseharimisest. Nendel otsingutel olid Yoshitaka partneriteks Egami ja Okuyama, kes treenisid temaga üsna hulk aega, päevagi vahele jätmata – viimase puhul veendusin ma selles uuesti hiljutisel külaskäigul Jaapanisse, mille käigus me vestlesime ja vahetasime mõtteid oma lähenemisviiside üle. Olen harjutanud mõlema mainitud seenioriga, seega võin ma enda arvates üsna kindlalt väita, et minu lähenemine langeb kokku Yoshitaka omaga, keda ma olin kohanud noore õpilasena enne sõda shōtōkani dōjōs. Ō-sensei uskus pojasse ja usaldas teda (ja nagu teame, oli poja surm talle suureks löögiks), seega ei saa Yoshitaka lähenemisviisi kuidagi nimetada isa reetmiseks.

Just samasuguse ustavuse tõttu otsustasid mõned seeniorid hiljem shōtōkani dōjō sõjaeelsel kujul taastada, kusjuures juhtorganiks oli shōtōkai. Jaanuaris 1976 avati Tōkyōs uus shōtōkani nime kandev dōjō. Egami sai selle esimeseks juhiks ning Jōtarō Takagi teiseks juhiks. Takagi oli 1947. aastal Chūō ülikooli karategrupi liider ning ühtlasi ka Yoshitaka viimaseid õpilasi. Nii teab ka tema väga hästi, millest räägib, kui viitab Yoshitaka treeningule ja selle kvaliteedile. Selles osas ei kujuta me endale asju kindlasti niisama ette ning mõned väited hiljuti ilmunud ajakirjades, kus võrreldakse praeguseid karatetšempione nende vanade meistritega, on lihtsalt mõttetud spekulatsioonid.

Egami uskus, nagu Takagi praegugi usub, et nende järgitav tee oli tõeline shōtōkai. Kahjuks – ja osaliselt varem mainitud episoodide tõttu – on tõsi, et shōtōkai nimi hõlmab praegu mitmeid erinevaid tegelikkusi ning see on paljude inimeste jaoks segadust tekitav. Sōgō budō tekkimisel võis olla erinevaid põhjuseid ja ideid, kuid üks on kindel: see ei olnud Yoshitaka karate. See, et sōgō budō arenes hiljem shintaidōks, on nende võõrandamatu õigus, kuid sellel ei ole mingit seost shōtōkan karatega.

Kui Egami külastas Euroopat, andis organisatsiooni peasekretär Miyamoto-sensei näidisesinemise ja enamik inimesi eeldas loogiliselt, et ta esitleb Egami karated. Kaugel sellest – see inimene oli jätkuvalt sōgō budō mõju all ning hiljem sai ta sel põhjusel Jaapanis shōtōkai grupist hundipassi. Praegu tegeleb ta üldse millegi hoopis erinevaga.

Paljud inimesed on aja jooksul püüdnud Egami nime ja mainet ära kasutada – kuni selleni, et mõned on nüüdseks loonud egami-ryū karate nimelise enesekaitse ja väidavad selle olevat tõelise Egami tee – need on inimesed, kes ei ole muide kunagi Egamiga koos harjutanud, sest nad on selleks liiga noored. See on puhas lollus ja Egami suhtes solvav käitumine, sest viimane ei tahtnud kunagi luua oma koolkonda ja oli siinkirjeldatud päritolu üle väga uhke. Egami jaoks oleks taolise organisatsiooni loomine tähendanud ō-sensei reetmist, sest tema ainsaks sooviks oli jääda enda õpetajale ja partneritele truuks.

Kahjuks selline see maailm juba on ning kerge on rääkida inimeste kavatsustest siis, kui neid endid enam vastuväiteid esitamas ei ole – see kehtib meie kõigi kohta. Aga võime vähemalt üritada, kus vähegi võimalik, küsida teavet nende käest, kes tundsid kõnealuseid inimesi isiklikult; ainult nii jõuame tõele nii lähedale, kui see võimalik on. Pärast seda jääb meile oma sõnade tõestamiseks ainult omaenese siirus. Ma kaldun arvama, et parimaks viisiks, kuidas karates sõnadele väärtust lisada, on jätkata harjutamist nii ausalt, kui vähegi suudame. Just seda teeb päevast päeva üks mu seenioritest, 83-aastane Okuyama, ning seda püüan ma ka ise teha – käia Teed.

 

Viimaks valitseb shōtōkai grupiga seoses veel üks segadus, mille sooviksin siinkohal lahendada, nimelt suhe võistlemisega. Lugesin ühest hiljuti avaldatud artiklist, et shōtōkai oli teinud katsetusi võistlemisega neil päevil, mil Tsutomu Ōshima oli Waseda ülikoolis – see on täiesti vale.

Esiteks, nagu nägime, ei seostatud shōtōkai nime kunagi ülikoolidega ei üldiselt ega ka mitte Wasedaga seoses, samuti ei ole Ōshima kunagi kuulunud ega kuulu ka praegu shōtōkaisse. Tõsi on aga see, et ta oli seotud nähtusega, mida võiks nimetada varasteks katsetusteks võistlemises.

Esimene selline juhtum leidis tegelikult aset novembris 1951, kui põhiliselt shōtōkani gruppe hõlmav ülikooli föderatsioon korraldas ülikoolis näidisesinemise. Iga ülikool tegi oma näidiskava ning igaüks proovis loomulikult millegi poolest teistest erineda. Ōshimale tuli mõte korraldada kumite ja jiyū-kumite esinemised samal viisil, nagu vehklemise jõukatsumistel, kus neli hindajat ja üks vahekohtunik andsid võistlejatele punkte. Esinemine kujunes väga edukaks ja pakkus pealtvaatajatele suurt huvi. Pärast seda sündmust tuli minu juurde Nakayama ja mõistis meie säärase tegutsemise väga konkreetsel viisil hukka.

Mõni aeg hiljem, kui ees oli seismas meie aeg-ajalt korraldatav "vahetustreening" Keiō ülikooli tudengitega, arvas Ōshima, et võiksime sama asja uuesti proovida, aga selle asemel, et määrata kohtunikeks "omad poisid", võiksime paluda täita seda ülesannet mõnel kolmandal osapoolel. Ta pakkus välja Nakayama, kes oli pärit Takushokust. (Teisteks kohtunikeks olid lõpuks Nishiyama ja Arai). Pole vaja vist mainidagi, et ma hoiatasin Ōshimat, et suhtumine ei saa olema eriti entusiastlik, kuid suur oli minu üllatus, kui ma kuulsin, et Nakayama oli pakkumise väga hea meelega vastu võtnud. Inimeste meelemuutused on etteaimamatud!

Tõsi, mõned inimesed ajavad ikka veel shōtōkai ja shōtōkani omavahel segamini. Ma loodan, et suutsin selle artikliga nende mõistete omavahelise suhte ajalukku ja seisukohtadesse selgust tuua. Mis puutub "võistluseksperimentidesse" (sest just seda nad olid), siis oli tegemist ülikooli tasandil toimunud puhtindividuaalse algatusega ja see ei hõlmanud kunagi shōtōkaid kui gruppi. Pole saladus, et ma ei poolda võistlemist, kuid see on loomulikult teema, milles igaüks võib valida oma seisukoha. Mis puutub minu seisukohta, siis mõjub võistlemine karates (vastupidiselt muule füüsilisele tegevusele) tehnilisele arengule ja uurimisele pärssivalt ning muutub pelgalt show'ks, millel ei ole meie otsitava tegelikkuse ja tõega mingit pistmist.


[1]Shōtōkai tähendab otsetõlkes shōtō ühingut. Shōtōkan tähendab shōtō maja. Väljend shōtō sisaldab aga kahte erinevat aspekti. Esiteks tähendab see tuules õõtsuvaid mände, mis väljendab nõtkust. Teiseks tähendab see raevukalt vastu kaljusid peksvaid laineid. Funakoshi-sensei sidus need kaks aspekti kokku ja kirjutas selle varjunime all luuletusi. Nimi väljendas tema poolt õpetatava kunsti kahte aspekti.

[2] Reminiscences, by Master Mitsusuke Harada, Dr Clive Layton, KDS Publishing, 1999.

[3] Seeniorõpetaja

Viimati uuendatud Neljapäev, 30 Detsember 2010 12:39