Kaotatud lõdvestumine

Kui me karateõpinguid nooruses alustame, on noorus meile eeliseks. Noore inimese jõud areneb kolmekümnendate neljakümnendate eluaastateni, kui oleme selle enesele eesmärgiks seadnud. Võime veeta pikki tunde makiwarat tagudes, pannes iga oma jõuraasu lööki, kuid vananedes toimuvad kehas paratamatud muutused ja seetõttu peab muutuma ka lähenemine meie karate treeningutele. Kui jõud ja kiirus, millele nii kaua lootsime, hakkavad meid alt vedama, tuleb inspiratsiooni otsida mujalt.

Just sellel hetkel oma karate-teel hakkavad mõned inimesed avastama lõdvestumise olulisust. Kui füüsiline jõud hakkab kahanema, hakkavad harjutajad esmakordselt lõdvestuma, püüdes saavutada tulemusi teisiti. Nende üllatuseks muutub ka nende tehnika paremaks. Kui füüsilisele vormile enam ei rõhuta, tundub olevat küll vähem jõudu, kuid enesetunne ja tulemused on paremad kui siis, kui oldi oma elu füüsilises tippvormis. Siis juhtutakse lugema intervjuud, kus tipptasemel jaapani Sensei propageerib sellist karatele lähenemist. Sensei  soovitab karate harjutamise täiustamiseks kasutada isegi tai chid või teisi pehmemaid võitluskunste. Sellest inspireerituna loevad harjutajad ka teisi intervjuusid ning leiavad, et need kõik annavad sama nõu.

Lõdvestuge, kui vanemaks muutute. Te peate muutuma, sest jõud on nooruse eelis. Hakataksegi muutuma ning see on hea. Tundub, et väiksemate pingutustega saavutatakse üha paremaid tulemusi. Õlad on lõdvestunud, hingamine normaalne ning kogu jõud on suunatud eesmärgile. Imestatakse veel, mis oleks siis võinud juhtuda, kui sellist treeningut oleks kasutatud noorena. Milline oleks võinud vorm siis praeguseks olla? Kas see oleks võinud praegusest parem olla?

Kas see on nii vaid minuga või on see ilmselge tõde meie kõigi jaoks? Kas te ikka veel ei saa aru, millele ma vihjan? Lubage ma seletan. Sensei vanemad harjutajad kasutavad pehmemaid võtteid ja lõdvestumist ja see aitab neil rohkem jõudu suunata. Milleks siis oodata, kuni vanus nõuab uutmoodi harjutamist? Milleks oodata ning kulutada palju aastaid tõdemaks, et lõdvestunumalt sooritatud karate harjutustest ja tehnikatest on ilmselget rohkem kasu? Miks ei õpi õpilased lõdvestuma oma esimesest treeningust alates?

Võib väita, et peame jõutreeningu oma nooruses läbi tegema, et tõeliselt mõista muutumise vajadust ja osata lõdvestumist hinnata. Aga mõned inimesed ei muutu. Nad jätkavad treenimist samas vaimus, lootuses, et kui nad kordavad harjutusi piisavaid kaua, siis ühel päeval mingi ime läbi nende tehnika paraneb. Isegi kui soovida muutuda, on raske välja vahetada aastate jooksul sisse juurdunud pinget. Võib kulutada palju aastaid ning ülim eesmärk näib veelgi kaugemal olevat. Kõike õpitakse -  algaja karateka ei alusta oma treeninguid karjudes ja hõisates, et ta püüab kogu oma jõu igasse võttesse panna ning sellega muljet avaldada. Seda on neile kas õpetatud või püüavad nad oma õpetajaid jäljendada. Algajana on nad oma elu parimas eas, et lõdvestumisest kasu saada. Naisterahvad näivad olevat eriti paindlikud ja pehmed, enne kui instruktorid muudavad nende arusaama sellest, kuidas karate peaks välja nägema. Ma kasutan sõna välja nägema, sest see, kuidas karate välja näeb, ongi ilmselt üks kõige suurem kurja juur. Tehakse kõik, et väliselt jõuline ja muljetavaldav välja näha. Mulje jätmiseks kulutatakse liiga palju energiat, kuigi parim tehnika on tavaliselt selline, kus tundub, nagu kasutatakse jõudu minimaalselt, kuid tulemused on parimad. Kuidas saab see nii olla? Nii pöördutaksegi tagasi trampimise ja karjumise ja pingeloleku ja tõmblemise juurde, sest nii on alati olnud, nii teevad kõik ning mis selles siis halba võib olla?

Ometi oli möödunud sajandi keskel aeg, kus pehmuse ja lõdvestumise teema oli väga päevakorraline, kui kokku oli kogunenud ilmselt kõige innovatiivsem ja ettenägelikum Shokotani karaterühm. See rühm otsis tõde, ilma et minevikus valitsenud arusaamad oleks neid piiranud. Peale Shotokan dojo igaõhtuse treeningu lõppemist oli tavaliseks nähtuseks arutelu, kuidas oma keha karate harjutamiseks paremini kasutada. Uutele ideedele avatud uurimistöö ning sel teemal mõtete vahetamine oli väga tavapärane. Rõhutati just tulemuste paranemist, ega pööratud tähelepanu sellele, kuidas varem oli olnud. Muutus kindlasti tuleb.

Hispaania 2002.aastal, Baski kindlus Bilboa. Rühm shotokani õpilasi kogunevad kõigile avatud laagrisse. Need karatekad otsivad. Nad tahavad leida viise, kuidas teistmoodi treenida. Nad sooviivad, et rõhuasetus nende treeningul oleks hoopis teistsugune, kui tänapäeval domineeriv võistlustele suunatud mõtlemine. 

Laagri lõpus küsib üks instruktor oi-zuki tehnikas žestikuleerides küsimuse: "Sensei, ma olen treeninud üle kolmekümne aasta, kuid täna panid sa mind mõistma, et tõelise jõu esilekutsumiseks pean ma füüsiliselt lõdvestuma ning laskma kogu oma energial voolata vastasesse. Kas sa saaksid mulle öelda, milliseid harjutusi teha, et seda läbi treeningu saavutada?". Sensei vastas, et soovitu saavutamiseks pole küsimus niivõrd mitte erilistes harjutustes, vaid õiges kehakonditisoonis. Edasi seletas Sensei, et keha  peab olema lõdvestunud ja liikuv. Liigesed peavad olema kogu aja liikumises võimaldades energial voolata läbi õige lihasahela oma alguspunktist kontaktpunktini, ilma et seda ei takistaks vähimgi lihaspinge. Sel viisil viiakse optimaalne energia hulk üle vastasele. Sensei demonstreeris seejärel, kuidas ta oma ründajaid hävitavalt ja jahmatavalt läbi õhu lennutab. Senseiks nimetatakse karate-do shotakai peainstruktorit, õpetaja Mitsusuke Harada`t.

Energia suunamine vastasesse on sensei  Haradale ülitähtis. Tulemuseks on ründaja kehaseisundi ja tasakaalu täielik hävitamine enne rünnaku lõppemist. Sensei  Harada on pidevalt korranud, milline peab olema vaimne valmisolek, kui  vastasega kohtuma minnakse. Mitte iial anda talle võimalust! Sensei Harada julgustab oma vanemaid õpilasi töötama raske bokkeni ja boga. Miks? See annab rohkem arusaamist, kuidas kasutada oma keha, kui muud relva käepärast pole. Mitte ainult tehnilisest seisukohast, vaid üleüldse on see tähtis seetõttu, et see annab õige ja vajaliku tunde. Tunde energia suunamisest. Olen näinud sensei  Haradat suunamas bokkeni torke abil fookust väljapoole. Siis, teatud signaali peale, võtab õpilane bokkeni ära ja vastane ründab teda. Järgmiseks hävitab sensei Harada, ikka veel kasutades bokkeni abil saadud tunnet, ründaja oizuki ilma bokkenita ja ainult kätega. Sensei Harada selgitab, et tema kätes on ikka veel bokken (kuigi tegelikult seda ei ole). Tema meeled suunavad jätkuvalt energiat nüüd juba kujuteldava relva otsa ning just selle suunatud energiaga ründab ta oma vastast. Tulemused, kinnitan teile, on tõeliselt hämmastavad. Sensei Harada loob sama hävitavat efekti bod kasutades.

Erinevalt paljudest oma kaasaegsetest kolleegidest ei oodanud sensei Harada, et tema keha teeks läbi vananemisprotsessi, enne kui ta hakkas uut lähenemist propageerima. Nüüd 75-aastaselt on ta juba üle poole sajandi uurinud ja tutvustanud energia suunamiseks tarvilikku õiget keha seisundit. See on elementide süntees, mis ühildub üheks hetkeks, mida sensei Harada kutsub "hakkeiks". Üks selle elementidest on eriti tähtis, nimelt lõdvestumine.

Kerge on kujutleda pehmust ja lõdvestust, mis näeb välja nagu kaltsunukul. Kuid see on vale arusaam. Arusaam, mis tekib siis, kui sellest loetakse, kuid seda ei kogeta. Tõepoolest, mõned shotokai rühmad ja nende järeltulijad peavad ustavalt seda liiki treeningutest kinni. Kuid tulemused on näidanud, et selline tee ei ole tulemuslik. Sensei Harada, vastupidi, kasutab rohkesti plahvatuslikku jõudu kui ta viib oma purustava energia vastasesse. "Kogu jõud tuleb jalgadest, see on selge!", teadustab ta. Sealt kandub tugev lihasjõud läbi kõhu ja selja, läheb õlgadesse ja kätesse ning vabalt liikuvad liigesed kannavad energia edasi kontaktpunktini. Ta on kirjeldanud oma kehas sellist tunnet, nagu oleks see täispuhutud õhupall. Ta rõhutab lihastoimet rohkem kui sisemist kontraktsiooni. Kui õhupall tühjeneb, tormab lihasjõud edasi, ilma et pinge seda takistaks. Olles eelnevalt kirjutanud mõned artiklid ja avaldanud intervjuu sensei Haradaga, on minu poole pöördunud mitmed karatekad kogu maailmast, kes on soovinud mõnest sensei Harada laagrist osa võtta. Ehk meenub teile Poola shotokani harrastaja, kes kirjutas artikli SKM (Shotokan Magazine) oma kogemustest KDS suvekoolis. Igal juhul on peaaegu kõik mehed ja naised, väljaarvatud mõned üksikud, tunnistanud sensei Harada lõdvestumise tähtsustamist ja sellega nõustunud. Enamgi veel, nad leiavad, et see sobib kokku sellega, kuidas nad antud hetkel treenivad. Nii mõnedki tahtsid sensei Haradaga sel teemal mõtteid vahetada. See on koht, kus millestki lugemine ja isiklik kogemus võivad kardinaalselt erineda mõne teisi inimese kogemustest. Lugeda, kuidas mõni inimene harjutab ja väita, et sa teed samamoodi, võib viia kainestava kogemuseni kui hakata neid kaht füüsiliselt võrdlema.

Paljud tulevad osa võtma sensei Harada laagritest. Mõned üksi, mõned rühmades, vahel terve klubiga mõnest teisest organisatsioonist. Kuid pole oluline, kust nad tulevad, neid ühendab üks asi: nad kõik ütlevad, et see, mis nad nägid ja kogesid, oli midagi hoopis muud kui nad olid varem ette kujutanud või kogenud. Sensei Harada grupi, KDS-i jaoks on praktiseerimine olnud pidevas muutumises. Tema treeningud arenevad alati edasi, kuid toetuvad alati samadele põhiprintsiipidele. Aastaid on KDS töötanud ülima eesmärgi hakkei nimel. Aastate jooksul on lõdvestumine, õige kehakonditsioon, kaalu jaotus, distants ja ajastamine, rääkimata vastase liikumise tunnetamisest ja energiavoo suunamisest, suurepäraselt lihvitud. Kõike seda ühe mehe juhendamise ja tähelepaneliku silma all. Pole siis ime, et teiste organisatsioonide inimestel on peaaegu võimatu sensei Harada nädalavahetuselaagrites füüsiliselt tulemuslik olla või isegi õpetatut mõista.

Kui vaatame tagasi aega, mil sensei Harada esmakordselt 1943.aastal "aukartust äratavat" Yoshitaka Funakoshit nägi, näis too valitsevat teisi musti vöid suhtelise kergusega, näitamata välja välist jõudu, mida enamus teisi musti vöid vajalikuks pidas. Yoshitaka isa Gichin Funakoshi tehnika oli pehme ja lõdvestunud, erinevalt paljude noormate õpilaste omast, kes näisid temaga võrreldes jäigad. Sensei Harada on sageli kirjeldanud ja demonstreerinud oma õpetaja tehnikat. "Polnud mingit ilmselget silmnähtavat jõudu, kuid tema tulemused olid vaieldamatud, isegi vanemas eas," selgitas sensei Harada.

Waseda ülikooli üliõpilasena õnnestus sensei  Haradal saada esmane lõdvestusjõu kogemus Shigeru Egamilt, mehelt, kellest sai varsti tema mentor. Shigeru Egami oli ka nii Yoshitaka Funakoshi kui Tadao Okuyama treeningupartner. Olles kohtunud aikido rajaja, Morihei Ueshibaga, mõtestas Egami ümber jõu kontseptsiooni. Uurimused panid Egami hämmastuma, kuivõrd efektiivne pehme ja lõdvestunud löögi meetod võib olla. Ta taipas varsti, et jäigad ja puised liigutused, mida oli kasutanud viimased 25 aastat, ei omanud tõelist jõudu ning olid sügavalt puudulikud. Sensei Harada võib siiani meenutada "meeletut valu, mida tundis isegi läbi kolme või nelja mati". Oli kummaline tunne, et isegi siis, kui teda löödi kõhupiirkonda, ilmnes valu seljas, justnagu oleks see sinna jõudnud.

Tema uutmoodi mõtlemist tugevdas Tadao Okuyamaga koos treenimine. Tema varajasem treeningpartner Shotokanis, praktiseeris nüüd sensei Hokken (Noriaki) Inoue, shinwa taido rajaja juures. Olles saabunud vabatahtlikust üksindusest mägedest, oli Okuyama ilmselt Inoue välja kutsunud, ent ei suutnud teda võita. Okuyama ei olnud niivõrd huvitatud aikido vormist, vaid rohkem plahvatuslikest tehnikatest, mida ta selles märkas. See plahvatuslikkus pehmes (pingevabas) ja lõdvestunud kehaseisundis hämmastas Egamit, kes otsis, kuidas seda efekti tekitada karates.

Nädal enne Wasedast lahkumist, 1955.aastal, oli sensei Haradal unustamatu kohtumine Okuyamaga. Olles eelnevalt olnud mõned aastad pärast lahkarvamusi treeningmeetodi suhtes Waseda suvelaagrist kadunud, oli Okuyama üllatuslikult Egami palvel tagasi tulnud, et testida sensei Haradat. Sensei Harada läks Okuyamaga kokku, kuid nende kohtumine lõppes veel enne, kui sai alata. Okuyama oli temast üle. "See oli tõesti uskumatu," meenutab sensei Harada, "ja nii kiiresti". Lahtise peopesaga löök sensei Harada pähe võttis talt hetkega võiduvõimlused. Paistis, et Okuyama polnud isegi puudutanud sensei Haradat, "aga ma tundsin jõudu, sellist jõudu, mida ma polnud mitte kunagi varem tundnud". Sensei Harada näis värisevat selle mõtte juures, milline selle jõu mõju oli talle olnud.

Ja nüüd, rohkem kui pool sajandit hiljem, on selle hetke jõud veelgi tema mällu sööbinud, justkui oleks see olnud eile. Sensei Harada tunnistab, et Tadao Okuyama oli kõige parem ja kõige arenenum karateka, kellega ta koos oli harjutanud. Seda seisukohta jagas ka tema mentor Egami. Sensei Harada ütles, et Okuyama oli murdnud läbi tekkinud traditsioonist ja "leidnud midagi erinevat", aga tol ajal me ei suutnud aru saada, mis see oli. Pärast kohtumist oli Okuyama soovitanud sensei Haradal lõpetada makiwara kasutamine. Selle asemel soovitas ta riputada ülesse paberitükk ja seda rusikatega liigutada. Selline füüsiline koan oli mõeldud sensei Haradele mõistatamiseks. Tal kulus 30 aastat, et seda mõistatust lahendada. Sensei Harada selgitas: "Okuyama andis mulle perspektiivi, selle tulemusena on minu vaated löögi olemusele täielikult muutunud. Just siis sain ma aru, miks o'sensei Funakoshi vaid puudutas makiwarat, mitte ei tõuganud läbi selle".

Kurb, et pärast pikki aastaid uuringuid, jättis Egami keha ta maha ning teda tabas haigus 50ndate keskel, enne kui ta suutis oma õpetuse muuta shotokan grupi põhiseisukohtadeks. Õnneks oli sensei Harada see, kes suutis seda edasi anda. Kui sensei Harada lahkus Wasedast, võttis ta vastu töökoha Sao Paulos. Brasiilias hakkas sensei Harada arendama oma treeningut, mis põhines Egamilt saadule. Brasiilias olles teadvustasid capoeira harjutajate väljakutsed sensei Haradale vajadust rakendada oma treeningutes vaba liikumist ja kohanemisvõimet. Oli vaja pöörata suuremat tähelepanu rütmile, sest just oma vastase rütmiga kooskõlla minek, lubas tal neid võita.

Sellised seosed erinevate võitluskunstidega aitasid sensei Harada karatel areneda. Selles oli rohkem vabu sundimatuid liigutusi, mis olid võiduvõtmeks ootamatute ründajate vastu. Ta täiendas end uurides lõdvestunud ja dünaamilist liikumist, mida oli eelnevalt kogenud mentor Shigeru Egami juures. Shigeru Egami suur revolutsioon näis olevat möödapääsmatu. Nende põnevad ideed ja uuendused andsid uusi võimalusi, kuidas luua tõelist plahvatuslikku jõudu lõdvestunud kehaseisundi kaudu. See oleks tõepoolest samm edasi. Ent ajalugu näitab meile vastupidist. Yoshitaka suri enne 40 aastaseks saamist. Egami ei paranenudki täielikult maovähi operatsioonist ja Okuyama ei pöördunud tagasi karate juurde, olles löödud vastuseisust muutustele. See, mis näis nii paljulubav, ei muutnud peaaegu midagi, ka shotokan karate põhiolemuses, sest kui puudus nende meeste tahe võitluskunsti piire avardada, siis toimus ka vähe muutusi. Kuigi sensei Meister Harada oli tundnud piiranguid oma kodumaal ning võis jätkata selle ukse kaudu, mille oli talle avanud Egami.

Nüüd 75 aastane vanameister on treeninud oma täpselt sõlmitud vöö all juba 60 aastat. 60 aastat tööd lõdvestuse kallal on jõu väljund. Alles nüüd on tema arengud omaks võetud kui ainus tõeline viis, mida Gichin Funakoshi oma karate jaoks kavandas ja mida on arendatud selliseks, nagu on shotokan dojo tänasel päeval. Nüüd, 2004 aastal laiendab sensei Harada veelgi piire ning täiustab enda ja oma grupi treeninguid. Hiljuti õnnestus tal leida üles oma vana õpetaja, Tadao Okuyama (kes senini õpetab budot) Kyotos, saanud kinnitust oma endiselt õpetajalt, kes on nüüd 80ndates aastates, on ta kindel, et tema tee on õige. Koos on nad arutanud ideid ja arenguid, mida sensei Harada on loonud. Sensei Harada on lisanud teatud uuendused hakkei ideele. Praegu näivad tema isiklikud arengud suurenevat hirmuäratava kiirusega, ütleb tema tehniline grupp. Aga igal kursusel, kus ta õpetab, rõhutatakse ühte sõna rohkem kui teisi - lõdvestuge.

Lõpetuseks. Milleks oodata lõdvestuse toomisega oma treeningusse, alustage kohe, õpetage seda oma uutele õpilastele, sellest hetkest kui nad hakkavad treenima. Ma kinnitan teile, et tulemused räägivad iseenda eest. Ma olen isiklikult näinud ühe elutöö tulemust, lõdvestunud keha kasutust paljudel paljudel kordadel. Ja iga kord, kui ma seda näen, olen hämmingus. Sensei Haradal on õnnestunud see edasi anda ka oma õpilastele. Sensei Harada vanemate õpilaste grupp, üldiselt vanemad kui teised harjutajad, on ikkagi kõige kiiremad ja dünaamilisemad tema õpilastest. Aastaid lõdvestust ja kontsentratsiooni õigele kehaseisundile treeningutel on võimaldanud neil jätkata ja edeneda vananemisest hoolimata. Minu jutus on iva, sest kui peale aastatepikkust treeningukogemust on nooremad mehed või naised teist paremad ainult sellepärast, et nad on noored, siis on midagi teie karete treeningutega väga viltu.

Vanus ei tohiks teile piiranguid panna. On vähe mehi, kes on 75 aastased ja peavad sellele ajaproovile vastu. Sensei Harada harjutab ikka veel iga päev, pannes oma keha iga päev proovile, et saavutada pidevat paranemist ning peab sellele proovile vastu. Teie saaksite teha samamoodi, kuid esmalt peate suutma lõdvestuda.

Tõlgitud Jonathan de Claire 2004.aasta artiklist "Relaxation - an emphasis lost!" ajakirjas "Shotokan Karate Magazine"