Sensei intervjuu - Jeff Bessent: "Karate, see on ainult karate!"

Küsitles Jeff Bessent

Mitsusuke Harada sündis 1928 aastal. Ta alustas karate treeninguid 15. aastaselt 1943 a. novembris, mil ta läks Meister Gichin Funakoshi dojosse Shotokan'i. Sel ajal olid juhendajateks Yoshitaka Funakoshi, Motonobu Hironishi ja teised selleaegsed seeniorõpilased. Märtsis 1945 põles Shotokan dojo ära ja Harada Sensei treeningud katkesid. 1947 aastal taasalustas ta treeninguid meister Funakoshi käe all, jätkas 1948 aastal Waseda Ülikoolis kus õpetasid Meister Funakoshi ja Sensei Hironishi. Peale Waseda Ülikooli lõpetamist jätkas M.Harada treeninguid Shigeru Egami juhendamisel kuni Jaapanist lahkumiseni. 1955 aastal läks ta tööle Brasiiliasse Sao Paulo panka. 1956 aastal avas ta dojo mille nimetas Brasiilia Shotokan Karate dojoks, ja samuti lõi Karate-do Shotokan Brasileo organisatsiooni, tutvustamaks ja edendamaks Traditsioonilist Shotokan Karated. 1963 aastal käis Sensei Harada Suurbritannias karated demonstreerimas Briti Judo Nõukogu esimehe Kenshiro Abbe kutsel. Kuuekümnendate keskel loodi Harada Sensei poolt Karate-Do Shotokai organisatsioon edendamaks Traditsioonilist Shotokan Karate-do'd. Sensei Harada on gradueeritud meister G.Funakoshi poolt 5 dan'iga. Ta ei ole taotlenud kunagi kõrgemat gradueeringut, uskudes et kõik üle selle on mõttetu. See mees on tõeliselt pühendunud võitluskunstile, Sensei Harada jätkab oma õpilaste õpetamist Suurbritannias ja mujal üle maailma. Niikaua kuni ta jätkab õpetamist, jätkub ka tema areng, tal on suurepärased teadmised ka teistest võitluskunstidest, millistest kogemustest räägib ta ka selles intervjuus.

TRADITIONAL KARATE: Kui te olite Brasiilias kas te nägite seal ka Capoeirat või isegi kogesite seda?

SENSEI HARADA: Oo jaa, ma nägin Capoeirat, ma ei mäleta mis selle meistri nimi oli aga mõned capoeiralased käisid minu dojos. See oli 1956 aasta kui minu Jaapani sõbrad rääkisid mulle laevas sellest kunstist mida kutsutakse Capoeira ja hoiatasid mind, et mõned capoeiralased võivad tulla minu dojosse ja esitada väljakutse mulle, kuna sel ajal oli Brasiilias vaid judo ja nemad said heaks kiidetud läbi väljakutse. Ma ei olnud varem näinud Capoeirat ja olin algul pisut üllatunud eelkõige nende liigutuste voolavusest ja see oli ajendiks miks ma otsustasin muuta tüüparusaamise karatest mida ma sel ajal harjutasin, s.t. Shotokan'i jäikuse, voolavate liigutuste vastu. Liigutused olid väga staatilised, kuid kimega just nagu lüües makiwarat. Capoeira oli väga sujuv ja paindlik oma liikumistes. See oli see kuidas karate pidi muutuma lisades hea kiiruse.

T.K.: Kas nii et liigutused Capoeiras on sarnased nendega mida praktiseeritakse Kawashis( koostoime Karate-Do Nyumon, Kodansha)?

S.H.: Kiiruses on iva, see annab võimaluse liikuda just sel viisil, proovige.

T.K.: Sensei, kas te nägite ka Gracie Ju Jitsut kui viibisite Brasiilias?

S.H.: Ma olen kuulnud sellest, kuid mitte kunagi näinud. Ma arvan, et ta oli väga suur mees, usun et nemad olid Rio de Janeiros aga mina olin Sao Paolos.

T.K.: Mis on KDS-i juhtnöörid või ideaalid?

S.H.: 1943 aasta lõpust kuni 10 märtsini 1945 harjutasin ma Shotokanis Tokios aga olin siis kõigest koolipoiss, nagu teie ütlete juunior. Peale sõda olid võitluskunstid ajutiselt peakorteri poolt kõrvaldatud. Enamus seenioreid olid läinud sõtta, nii et sel ajal ei treeninud eriti palju inimesi, sellele vaatamata ma treenisin Sensei Hironishi käe all, kes oli seenior instruktor dojos ja aeg-ajalt õpetas ka Yoshitaka Sensei. Üks või kaks korda näitas ta mulle midagi ka personaalselt. Aga igaljuhul olid võitluskunstid peatatud ja ma olin väga üllatunud kui1948 aastal ülikooli astudes seal karated nägin.

T.K.: Kas see oli sellepärast, et karate polnud pärit Jaapanist?

S.H.: Ei ma ei arva et peakorter teadis karatest sel ajal. Igaljuhul tunnen praegu, et kui ühinesin ülikooli dojoga siis seal harjutatav karate oli erinev eelnevast, kahe dojo karate oli erinev.

T.K.: Kas te oskate seletada miks nad olid erinevad?

S.H.: Sellel ajal tehti karated tema enda pärast , s.t. ei olnud shiaid (võistlusi), erinevuste olemasolu tuli samm-sammult erinevatest suundadest. Shotokan dojos me astusime nii ja Ülikooli dojos me astusime naa.

(interviueerija märkus: Sensei demonstreeris kuidas nad shotokan dojos astusid sisse-välja samas kui Ülikooli dojos astusid sirgjooneliselt)

Midagi oli erinev. Igal Laupäeval tuli Sensei Funakoshi Gichin meid dojosse õpetama aga sel ajal oli ta juba liiga vana et seda teha. Nii et ta istus maha ja vaatas meid tegemas katat taas ja taas, kuni ta oli rahul ja õnnelik sellega, kuid seal ei toimunud kumited (Käte kohtumine). Kui meie seeniorid juhtisid gruppi oli see erinev, miks? Ma leidsin et paljud meie noored seeniorid olid mõjutatud Yoshitaka Senseist, seetõttu ma mõtlen et algupärane Shotokan Karate ja Ülikooli karate olid täiesti erinevad.

T.K.: Niisiis Shotokan karate nagu me teda tänapäeval tunneme on Yoshitaka Sensei päritoluga?

S.H.: Jah minu puhul küll, ma olen väga mõjutatud Yoshitaka Sensei karatest.

T.K.: Sensei, ajaloolistele andmetele toetudes, kes ja millal leiutas mawashi-geri?

S.H.: Väga hea küsimus, kui ma vaatasin oma raamatuid ei suutnud ma sealt ühtegi mawashi-gerit. Ma ei suutnud seda leida ka O'sensei algupärasest raamatust (Karate Do Kyohan, Kodansha kirjastus)

(interviueerija märkus: sel hetkel võttis Sensei oma kotist välja raamatu originaal versiooni, kirjutatud Jaapani keeles. Sellel on huvitavalt kaanel Shotokani tiigriga embleem. See on trükitud 1936 aastal ja tõlgitud Oshima Sensei poolt.)

Seal ei ole mawashi gerit aga seal on yoko-geri ja migazuki-geri (vastavalt löök küljele ja kuusirp löök). Samuti sokuto keage (aerulaba hooglemise löök) Minuarvates ristumine migazuki ja mae-geri (ette löök) vahel on see kust mawashi löök on tulnud. Migazuki-geri oma sirge jalaga ja mae-geri oma napsatusega põlvest, on viis kuidas ma arvan et see on arendatud Yoshitaka Sensei poolt ja nimetatud Mawashi-geri.

T.K.: Millal tuli see tehnika tavalisse praktikasse ja millist jalaosa kasutatakse tabamisel?

S.H.: Seda tehti nagu Tsur-maski (terav varbalöök)

T.K.: Kas on sama teooria ka Ippon Kenil (ühe sõrmenuki löök)

S.H.: Oo jaa, see oli Yoshitaka Sensei kes selle välja töötas. Hironishi Sensei tavatses isegi jalutada käed selliselt, ütlen seda sest olen seda isiklikult näinud.

T.K.: Kas KDS õpetab karated ka lastele ja kui õpetab siis mis te ütlete milline vanus on kõige parem alustamiseks?

H.S.: Jah me õpetame ja parim aeg alustamiseks on 7 aasta ringis, kuigi sõltub konkreetsest lapsest.

T.K.: Mida te õpetate neile?

S.H.: Need on mängud, karatele orienteeritud mängud, mängitakse näiteks vahtpallidega et kasutada loomulikult puusasid kui nad palle viskavad, mõned katad koos mängulise aspektiga jne.

T.K.: Sensei Goju-Ryu demonstratsioonil me nägime mõnda kehakonditsiooni harjutust, nagu chishi (suur kivi) kas olete mõnda nendest harjutustest teinud oma praktika algul või teete neist mõnda praegu?

S.H.: See on huvitav et omame samu vahendeid nagu Goju-ryu aga me tahtsime teha rohkem kehatreeningut (treening raskustega), paljud seeniorid olid selle vastu uskudes et see viib kiiruse alla. Isiklikult mulle tundub et vajame raskustega treeningut hea treeneriga arendamaks selle tavaks, nii et sellega ei kaotaks kiirust. Me peame olema tugevad aga mitte kiiruse hinnaga.

T. K.: Kas te tegite tol ajal ka painutusharjutusi nagu me tunneme neid käesoleval ajal.

S.H.: Ei ainult aeroobika ja võimlemise tüüpi soojendust. Ainult loomulikud liigutused.

T.K.: Kas te räägiksite mulle rohkem Ki'st ja selle suhtest lõdvestatud löögiga nagu teie seda praktiseerite.

S.H.: Ma usun et kiirus on palju olulisem kui jõud, me vajame kiirust ja kuidas saavutada kiirust kui te purustate puud. Me saame jõudu kasutada kui puud hoitakse tugevalt, aga kui hoida vaid ühe käega on tähtis vaid kiirus. Kiirusel on väga suur tähtsus, see on minu arvamus.

T.K.: Nii et tameshiwari oli ka varastel aegadel kasutusel nagu makiwara.

S.H.: Igaüks harjutas makiwaral aga kui harjutada seda liiga palju võib ennast kahjustada. See võib vigastada käsi ja mõjutada su tööd. Kui oled proffessionaalne instruktor siis on su enda otsustada kui palju sa harjutad.

T.K.: Sensei, kata aspektist eriti Taikyoku grupp, Shodan kõnealuseks. Kui palju treeninguaega peaks kulutama sellele kata grupile.

S.H.: Minu arvates peaks seda harjutama aeglaselt et saavutada korrektne vorm, see võiks sarnaneda isegi tai chi praktikale ja olema konsentreeritud kogu oma fookusega tehnikale. Ühe treeningu jooksul peaks 10-20 korda tegema katat mõni kord kiiresti, mõnikord aeglaselt.

T.K.: Kas te harjutate nendest 6 katast kõiki (3 on arendatud Henri Plee poolt)

S.H.: Shotokai on väga üllatunud kuuldes 6 kata olemasolust, sest Tokyo Shotokanis õpetati ainult kolme.

T.K.: Enamus koole õpetab vaid esimest katat, Sensei kas te saaksite meile kirjeldada kõiki kolme katat?

S.H.:Taikyoku Shodan on gedan barai (alumine pühkiv kaitse) koos chudan oi-tsuki (keskele löök). Taikyoku nidan on gedan barai koos jodan oi-tsukiga ja Taikyoku sandan on chudan ude uke (keskele kaitse) kokutsu dachi koos chudan tsukiga otstes ja jodan tsukiga keskel.

T.K.: Äitähh teile Sensei et selgitasite meile neid ja kata teemal jätkates külastasin ma oma kodu lähedal Community Centris KDS kohalikku klubi ja leidsin trükised. Nende sisu oli huvitav. Kata lehel nägin ma 4 huvitavat katat ja mul tekkis huvi neid lähemalt tundma õppida. Need olid järjestuses järgnevalt: Matsukaze, Sanchin, Tensho and Hoio. Kas räägiksite meile neist katadest ja nende algupärast?

S.H.: Matsukaze on Yoshitaka Sensei poolt välja töötatud bo kata.

T.K.: Ma arvasin et see on Wankani vana nimi.

S.H.: Ei, see on algupäraselt bo kata.

T.K. Sanhin and Tensho?

S.H.: Sanchin ja Tensho on Higaonna Sensei Go-Ju Ryu katad aga algupäraselt oli see Jaapani Goju – ryu, nüüd õpime seda ikkagi Okinawa Goju-Ju Ryult. Sanchin ja Tensho on pärit Higoanna Go-Ju ryust.

T.K.: Ja lõpuks Hoio

S.H.:See on bokkeni kata spetsiifiline vaid KDS-ile.

T.K.: Kas see on seepärast et toetate bokkeni praktikat KDS-is palju.

S.H.: Tagasi tulles raskustega treeningu juurde, seenioritele ei meeldinud seda teha, niisiis kasutame raskeid bokkeneid varjamaks raskust ja võimaldamaks arendada füüsist.

T.K.: Kas te jutustaksite rohkem seenioritest Shotokanis ja Waseda dojos.

S.H.: Pärast sõda ühines Mr.Kase ülikooli dojoga, me olime sama põlvkonna esindajad, kuid kui rääkida kohtumistest teiste seenioritega siis kuna oli sõja aeg, olid paljud sõjas Hiinas ja Birmas. Nad tulid tagasi peale sõda, aga nende karate oli "vana stiil" mitte nagu Yoshitaka sensei oma, samas nad kõik omasid nägemust kuidas karated peaks tegema.

See oli ka seletuseks Harada Sensei Shodan astme eksami viiekordsele ebaõnnestunud sooritamisele ("Kõnelused meistritega", Clive Layton), sest kõik omasid erinevaid standardeid nagu ka tänapäeval.

T.K.:Sensei, kas te praktiseerite Kawashit nii nagu seda on kirjeldatud Karate-Do Nyumonis (Kodansha kirjastuselt)?

S.H.: Me teeme Irimit mis on veidi erinev Kawashist. Seda on raske sõnutsi selgitada. Kui ma lähen Oktoobris Jaapanisse siis ma küsin selgitusi sellel teemal.

T.K.: Sensei, kas te saaksite anda rohkem informatsiooni lõõgastatud löögi kohta ja võib-olla määratlust kuidas see töötab.

S.H.: Minu isiklik arvamus on et see on lihaste plahvatusliku energia ülekanne vastasesse.

TONY LIMA. See on peamine kontseptsioon ka spordis, et kiirus see on jõud.

Tõlkija märkus: Tony Lima on Sensei Harada kauaaegne õpilane ja KDS seeniorgrupi liige, 5 dan.

T.K.: Kas räägiksite rohkem KDS-i logo saamisloost. Kas sellel on pistmist midagi Jaapani kuningliku perekonnaga?

S.H.: See on naljakas lugu, 1966 aastal me eraldusime Briti Budo Nõukogust. Me pidime organiseerima karate sektsiooni, judo sektsiooni jne. Kuid juba seal tekkisid poliitilised segadused nii et me lahkusime ja vajasime nime nagu Briti karate või midagi sellist aga Jaapani Shotokai ütles ei, sa pead liituma meiega ja Karate-Do Shotokai saigi loodud aga harjutajad ütlesid et me vajame ka embleemi. Ma ütlesin et ma ei tea milline see võiks olla, valige ise välja aga mitte rusikas kuna see jätab karatest vale mulje. David Hazard (seenior) läks Jaapani saatkonda ja selgitas seal neile situatsiooni ja tuli sealt tagasi selle embleemiga. Ma sain otsekohe aru selle tähtsusest ja olin nõus selle kasutusele võtma.

T.K.: Niisiis oli see juhus.

S.H.: Ei, mitte päris, see omab ka oma eeliseid, kui sa kannad seda märki Jaapanis, sa saad parema kohtlemise osaliseks.

T.K.:Võib-olla nad arvavad et sa oled seotud kuningliku perekonnaga.

H.S.: Ma oletan jah, ma ei tea, (ha,ha,ha)

T.K.:Sensei, käib kuulujutt, et Yoshitaka Sensei läks omal ajal tagasi Okinawale õppima uusi katasid. Kas te saaksite valgustada seda?

S.H.: Jah ma usun et see võib olla tõsi, sest rääkides Higaonna Senseiga ütles ta et on kuulnud sellest sündmusest.

T.K.:Kas te saaksite selgitada miks vanadel piltidel on O'Sensei asendid väga kõrged võrreldes tänapäeva modernse shotokani omadega.

S.H.: Tegelikult ma täpselt ei tea miks vanades raamatutes zenkutsu dachi (ette asend) eesmine põlv on ainult kergelt kõverdatud aga vähehaaval see muutus või arenes selliseks nagu me seda praegu praktiseerime. Ma ei tea kuidas see arenes sellisesse staadiumisse. See vajab selgitamist, sel ajal tudeng õppis kuus aastat ülikoolis ja siis sattus kutsealuseks armeesse ja sõtta. Seega sel ajal puudus järjepidevus ja mitte keegi ei tea kuidas see täpselt tekkis, et teha seda praegusel viisil.

T.L.: Ehki karate areng on jätkuv, praktiseerivad sageli paljud vanaviisi.

S.H.: Kogu selle aja olid ainult kaks inimest seal, Yoshitaka ja Egami Sensei.

T.K.: Ma tean et te ei võistle KDS-is shiais, kas te selgitaksite, miks?

S.H.: Ma pean lugu kõigist Senseidest aga O'Sensei andis mulle mu gradueeringu ja selgitas mulle kahte asja: esiteks, karates ei ole stiile on ainult karate ja teiseks, mitte võistelda, ainult harjutada, harjutada, harjutada. Karate ei ole sport, selgitada kes on võitja selle üle on väga keeruline otsustada, see on võrreldav iludusvõistlusega. On vaid mõned tõele lähedased asjad nagu kickboxing ja knock down.

T.K.:Niisiis te soosite knock downi.

S.H.: Jah, ja kindlasti. Esimene ülikoolidevaheline turniir oli Waseda ja Kanoe vahel Nakayama Sensei ja Nishiyama Sensei osalusel. Arai Sensei proovis olla hindaja. Kohtunik ei saa olla hindaja, vaid poliitik ja otsustaja kuna tema peab meeldima kõigile ning igal ajal.

T.L.: Kui ma tean et mu opponent ei tohi mind lüüa kõvasti (reeglid) siis mu füsioloogiline konditsioon muutub teistsuguseks, kui ta aga püüab mind lüüa reaalselt, siis ma saan muutuda paremaks.

T.K.: Millised on KDS-i vaated õpetamisele seoses uute aegade nõudmistega?

S.H.:See on meie endi teha, luua häid instruktoreid rääkimata headest karate õpilastest.

T.K.:Mõnedes organisatsioonides on väga raske instruktoriga rääkida Teie ja Meie sündroomi tõttu. Millised on teie vaated sellele?

T.L.: Seda on väga raske selgitada aga kui ma tahan luua hea kaitse rünnaku vastu, siis selleks ma vajan õpilast, kes ei karda mind lüüa. Kui ma saan partneri, kes kardab mind lüüa siis ma karjun ta peale või löön teda vastu tugevamini, sest mu kaitse tema rünnaku vastu on nõrk kuna tema rünnak on nõrk.

T.K.: Niisiis,et kui õpilane lööb, ta praktiseerib ippon kumited.

T.L.: Me õnnitleme teda ja ütleme, hästi tehtud ning austame teda selle püüde eest lüüa meid, sest kaitse on ainult nii hea kui seda on rünnak. Õpilast arendades sa lood probleemi tema näol iseendale ja selles ongi meie praktika võlu : see on kogu aeg liikumises, et arendada inimest, aga mitte tema egot. Paljud karate sportlased kasutavad oma karated kui vahendit oma vaenulikkuses aga meie paneme rõhu parema isiksuse arengule teades ka et igaühes on midagi erilist mida arendada. Me peame olema enesekriitilised et ellu jääda ja areneda või me stagneerume ja sureme. Me vajame üksteist et jääda ellu ja areneda, kui keegi treenib meiega kord nädalas ja lahkub siis pisut paremana igal nädalal siis me oleme teinud head tööd ja oleme selle üle õnnelikud.

T.K.:Mida arvate karate koolide lõhestumistest?

S.H.: Sellest on kahju, me justkui jookseksime võidu ja ei suuda selgitada oma erinevusi, kui keegi lahkub oma õpetaja juurest mis iganes põhjusel peale 3 aastat harjutamist siis tema karate on 3 aasta vanune, niisiis nad lahkuvad ja teevad oma tugeva klubi kuid nende teadmised on limiteeritud ja selle tunnevad õpilased ära ja lahkuvad samuti tema juurest ja nii see jätkub ning üldjuhul langeb koos sellega ka karate tase ja standard, kuigi algsed kavatsused on head ja ausad.

T. K.: Lõpetuseks kas te räägiksite meile oma spordiga seotud päevadest enne kui sidusite oma elu karate-do'ga

S.H.: Nii, ma tegin Kendot kui ma käisin koolis, samuti korvpalli ja rägbit kuid ma olen väike ning lühemat sorti, seega pisut ebasoodsates tingimustes. Rägbit mängisin ma jaapani klubis, mis sel ajal oli Jaapanis üks paremaid aga kui keegi tuli Jaapanisse saime me rahvusvahelisel tasemel alati lüüa. Samuti mängisin pisut rägbit alguses kui saabusin Suurbritanniasse.

T.K.: Sensei, Domo Ari Gato.

S.H.:Võtke heaks.

Interviueerija kommentaar: Ma leidsin Harada Senseis olevat väga siira mehe kelle ausus on eeskujuks meile kõigile ja meelespidamiseks kulgedes piki karate do rada.