Ida võitluskunstid

Mis on võitluskunst?

Erinevate võitluskunstide juured on sügaval muinasajaloos, inimese vajaduses küttida saaki ning kaitsta ennast vaenlaste ja röövloomade eest. Paljude tänapäeval tuntud ida võitluskunstide harjutamise algseks eesmärgiks oli lahinguväljal hästi võidelda. Paari viimase aastasaja jooksul, seoses tulirelva jt. efektiivsete massihävitusrelvade leiutamisega, on võitluskunstid arenenud valdavalt kahes suunas. Massides tuntud erinevate spordialadena karate, taekwon-do, judo jne. Spordina on võitluskunste hakatud harrastama suhteliselt hiljuti, valdavalt peale teist maailmasõda. Kuid ida võitluskunstid on säilinud siiski ka nihkunud raskuspunktiga reaalse enesekaitse ja/või vaimse õpetusena. Tänapäeval toimivad need mõnevõrra paradoksaalsel kombel teena iseenese tunnetusele ja vahendina oma mina arendamisele. Varasemast terminist Bu-jutsu ehk sõjakunst, sai budo ehk võitluskunsti tee. Termin Budo hõlmab kõiki jaapani võitluskunste, nagu aikido, karate-do, kendo, kyudo jne. Budo avaneb otsese kogemuse kaudu. Ida võitluskunstide vanad tekstid tegelevad just vaimu harimise erilise vormiga ning iseenda loomuse otsimisega: kes ma olen? mis on "mina"? jne. Jaapani keeles tähendab "do" teed. Kuidas seda teed leida? Kuidas püsida õigel teel?

Ida võitluskunst ei ole erinevate liigutuste õppimine ja nende põimimine lõpmata paljudeks "nippideks". Veel vähem on see spordivõistlus. Budo tõeline mõte on mitte võistelda, vaid leida rahu ja meisterlikkus iseendas. Tee (do), on meetod, õpetus mis võimaldab täiuslikult mõista oma vaimu ja iseenda loomust. Paljud inimesed tähtsustavad budos üle müstilisi otsinguid ja hindavad alla praktika rolli. Seda soodustab ka asjaolu, et eelkõige puuduliku arusaama tõttu võitluskunstist, püütakse seda tavaliselt selgitada legendide, anekdootide, mõistujuttude ja aforismide abil. Kahjuks ei võimalda ordinaarne haridus sageli mõista, mis nende "muinasjuttude" taga on. Tegelikult on korraliku õpetaja antud süstemaatilise õpetuse puhul kõik arusaadav ja igaüks on võimeline õpetust mõistma ning rakendama õpitud oskusi. Selleks, et võitluskunstide kõik aspektid ühenduksid üheks tervikuks ja et jõuda käte ja jalgadega vehkimisest kaugemale, on vajalik katkematu praktika. Veelgi tähtsam on see, et treening muudaks igapäevaelu harjutaja jaoks nauditavamaks. Võitluskunstide praktiseerimine on suunatud inimese füüsilisele, psüühilisele ja eetilisele täiustamisele. Selline täiustunud inimene suudab ületada treenimata inimesi nii töövõimes, arukuses, järjekindluses, väga erinevates oskustes ja teadmistes. Tal on eeliseid ka kokkupõrkes kahejalgse kiskjaga, aga see kõik on vaid treeningu tulemus, mitte eesmärk. Eesmärk on iseenda vaimse ja kehalise maailma arendamine ja mitmekesistamine. Ei pea tingimata olema professionaalne karateka - ükskõik kellena sa töötad, on vaja vaid üht: peegeldada oma treeningul saadud teadmised kõikidesse oma tegevustesse. Seega võib võitluskunsti õppida igaüks. Võitluskunst, erinevalt kõigist teistest tuntud kehakultuuri liikidest, pakub inimese kui terviku arendamise võimalust.

Mis on võitluskunst tänapäeval?

Paljud õpetajad on rännanud idast läände, et õpetada võitluskunste. Kuid mida on enamik neist teinud? Nad on õpetanud lääne mentaliteedile kohandatud kunsti. Nad on üle tähtsustanud tiitleid ja erinevusi niinimetatud "stiilide" ja organisatsioonide vahel ning kunst on seetõttu muutunud spordiks, mis on nii mõnelegi taganud tuntuse ja sissetuleku. Selleks, et motiveerida karated harrastama ja selle kaudu võitluskunste populariseerida, töötatigi 1950ndatel aastatel välja võistlemiseks vajalik reeglistik. Võistlemisele orienteeritud grupid hakkasid seega arenema teises suunas, kuna reeglid ja eesmärk võita, pani aluse karate tendentslikule arengule spordiks. Võib arvata, et niisugustel, spordile orienteeritud juhendajatel oli lääne mentaliteet juba varem veres. See ei käi muidugi kõigi instruktorite kohta, paljud neist on õpetanud oma kunsti ausalt ja tõsimeeli, rajades sel viisil kultuurisilda ida ja lääne vahel.

Mille poolest erineb ida võitluskunst teistest kehakultuuri liikidest ja spordist?

Kas selle poolest, et see arendab võitlemise julgust? Või selle poolest, et annab võitluse ja enesekaitse oskuse? Või et on ümbritsetud "idamaise müstikaga"? Aastakümneid on enamik instruktoreid jutustanud võitlejate südikusest, sõdalase vahvusest jne. Kas see ongi karate vaimne külg?

Leidmaks vastuseid neile küsimustele peame alustama kaugemalt. Kuidas kirjeldada lääne maailma? Lääne ühiskonnas on inimesed sageli enesekesksed, analüütilised, utilitaarsed, pragmaatilised, loogilised. Järgides oma loogilist vaimulaadi väärtustavad ja hindavad nad asju kui midagi väga tähtsat ja olulist. Maailmale keskendumine on meil võimaldanud rajada ühiskonna, mis elab tehnoloogilise arengu rütmis, ühiskonna, kus meie, inimesed, oleme muutunud masinatest vähem tähtsateks. Käitudes vastavalt oma kultuuritaustale, läheneme me ka karatele sellest vaatenurgast. Loome oma organisatsioone ja institutsioone, mis nii-öelda laiendavad meie arusaamu karatest või võitluskunstidest Loome haldavaid ja juhtivaid ametikohti, mis baseeruvad demokraatlikel printsiipidel, kuid on siiski pigem autoritaarsed ja esindavad. Nii väljendame tegelikult oma kultuurilist tagapõhja karates, või õigemini - selle puudumist. Järgides sama loogikat, luuakse pidevalt ka igasuguseid uusi gradueerimissüsteeme, sest arvatakse, et 5. dan maksimumina ei sobi tänapäeva reaalsusesse. Tänapäeval rõhutatakse liialt vööastmete ja tiitlite tähtsust, ning püütakse nende abil uhkustada oma positsiooni ja saavutustega. Seetõttu loomulikult, on tekkinud 8., 9. ja 10. danid (miks küll pole veel 20. ja 25. dane?) ning tiitlid nagu näiteks "Suur Meister". See paneb mind uskuma, et tulevikus võib eksisteerida ka näiteks tiitel "super-hüper-ekstra-eriti-suur-meister". Järgides seda loogikat, peab karate tehnika olema võimalikult utilitaarne ja lihtsustatud, ainult siis saab seda kiiresti ja palju vaeva nägemata mõista. Siis suudab sellest igaüks aru saada, ja paljud tahavad karated õppida ning seda on lihtsam müüa. Selle nimel luuakse järjest rohkem ja rohkem tiitleid, pakutakse järjest suuremaid auhindu, korraldatakse gigantseid vaatemänge, et valida parim karateka. Ja sellest tehakse karate eksisteerimise põhjus. Ühesõnaga, läänes valitseb mõtteviis, mis tekitab vajadust luua süsteem, kus on võimalik oma saavutustega uhkustada ning mille abil saab visualiseerida oma pseudoarengut. Elame ühiskonnas, kus inimesi ei austata selle põhjal, kes nad on, vaid selle põhjal, mis neil on. Kuna inimesi väärtustatakse nende omandi järgi, on loodud süsteem, kus enamik inimesi tegutsevad päev päeva järel selle nimel, et ainult rohkem ja rohkem materiaalset tulu saada. Sellisel viisil on võimatu saada teiste inimeste tähelepanu ja tänulikkuse osaliseks. Lõpptulemusena, nii karates kui teistes võitluskunstides, tähendab see 5. danist kõrgemaid vööastmeid, tiitleid ja positsioone, mis peaksid näitama, mida väärt ollakse. Arvan, et ühiskond on loonud väga omapärase süsteemi, kus selle liikmetel puudub endast lugupidamine.

Kuidas kirjeldada ida maailma?

Ida on pigem lääne loogikaga mittehaaratav, vaistlik, apragmaatiline, tervikut moodustav, mitte individuaalne ja siiski sotsiaalselt grupile orienteeritud. Ida pole spekulatiivne, vaid sügavamõtteline, hingeline. Ida väljendab ennast läbi kultuuri ning vaimsuse. Võitluskunstid on seda vaimsust esindavaks osaks, mis viib meid treeningu ja harjutamise kaudu kõige sügavamate külgede tundmisele meis. Võitluskunstid otsivad viise, kuidas äratada teadvuse taset vastavalt oriendi kultuurile. Õhtumaine pealiskaudsus söövitab selle kunsti kõige sügavamat olemust. Sellepärast ei tohi me tekitada tiitleid ja vööastmeid juurde nendele, mis loojate poolt on loodud. Me peame austama traditsiooni ja selle kunsti tõelist olemust. Kui me tekitame juurde tiitleid ja auhindu, täidame me kunsti pealiskaudsusega, mis ei ole selle kunsti eesmärk ega tema olemuse osa, vaid osa lääne loogikast. Ma arvan, et õiget teed saab leida ainult ausa harjutamise kaudu, ausa armastuse kaudu kunsti vastu, vältides selles materiaalse kasu saamist. Siiras areng ei saa olla kasu otsimine. See on ainult meie ebakindlus, mis teeb meid nii võistlevaks ja paneb otsima kinnitust teiste tunnustustest. Me ei lõppe olemast need, kes me oleme, lihtsalt sellepärast, et oleme saanud auhinna, mis justkui kinnitaks, et me oleme võrreldes teistega "paremad". Miks me peame omavahel võistlema? Miks me peame näitama, et oleme paremad kui teised? Kas me ei võiks hoopis üksteist vastastikku aidata, et saada iga päevaga kõik paremateks inimesteks? Võistlus, kui see on isegi vaid kata või kumite, jääb võistluseks ja sellel ei ole kohta teel, mis otsib siirast arengut. Võistlus on sport ning sport on inimestele hea, kuid see ei ole meetod arenguks võitluskunstis. Siinkohal tahaksin selgelt kinnitada, et me ei ole spordi vastu, vastupidi, ma arvan, et kõik inimesed hoolimata soost ja füüsilisest vormist peaksid spordiga tegelema. Igaüks peaks tegelema endale kõige sobilikuma spordiga, kuid see ei tähenda, et kõik tuleks spordiks muuta. Mis kasu on tiitlitest igapäevaelus? Ma ei põlga sporti, see treenib keha ja arendab vastupidavust ja sitkust. Kuid seda kontrolliv võistluse vaim ja jõud ei ole head, nendes peegeldub moonutatud visioon elust. Võitluskunstide juured ei ole seal. Sport on nagu laste mäng mänguautodega, samas kui suured inimesed sõidavad päris autodega. Ma ei arva, et inimene ei võiks tšempioniks saada, miks mitte? See on kogemus nagu iga teinegi. Kuid sellest ei tohi teha kinnisideed. Enamiku elu püsiväärtuste üle ei saa korraldada võistlusi. Võistlused parima sõbra tiitlile, või maailmameistri tiitlile armastuses või aususes tunduksid tobedad, kas pole? Teadlikkus peab olema igas hetkes - hommikul ärgates, töötades, süües ja magama minnes. Selles seisnebki meisterlikkus. Eelnevast võib jääda mulje, nagu oleks ida ja lääne mentaliteet vastandlikud, kuid see pole nii. Nii idas kui läänes on ausaid, järjekindlaid ja siiraid inimesi, kes säilitavad pärandit ja viivad edasi arengut. Üks osa selliseid inimesi on ka budo harjutajad.